2017. aastal on toidusektori jaoks põhiküsimus, kuidas püsida hinnakonkurentsis olukorras, kuis kõik toidutootmiseks vajalikud sisendhinnad on tõusutrendis. Juba eelmise aasta sügisel ütlesid mitmete tööstuste juhid välja, et ees ootab märkimisväärne toiduhinna tõus tulenevalt kasvavatest toorainehindadest, palgasurvest ja investeeringuvajadustest, olemaks konkurentsivõimeline nii sise- kui eksporditurgudel. Tol hetkel me veel ei teadnud, et valitsuse vahetus toob kaasa ka mastaapsed maksutõusud gaasi-, elektri- ja kütuseaktsiisi näol, samuti täiendava pakendimaksu kehtestamise ja keskkonnatasude suurendamise.

Joogitööstusi näiteks on juba praegu väga valusalt mõjutanud alkoholi aktsiisitõus. Samuti on murekohaks võimalik magusamaks, mida ei saa Euroopa Liidu õiguse järgi kehtestada ainult karastusjookidele. Kõik need maksutõusud väljenduvad toote lõpphinnas, mis mõjutab oluliselt meie toidulaua kvaliteeti. Ehk et kui ühelt poolt riik lubab madalamapalgalistele sissetulekute tõusu, siis teiselt poolt võetakse see maksutõusude kaudu kõik tagasi.

Mis võiks olla 2017. aastal see idee, millega hittooteid Eesti toidutootjad toodavad - on see mahe, veganlus, lihtsus, unikaalsus?

Tootearendusse peab toidusektor võrreldes teistega panustama kõige enam. Sel aastal jätkub kindlasti suund toodete naturaalsusele ja tervislikkusele – vähendatakse suhkru ja soola osakaalu, tehislikud lisaained on asendumas aina enam looduslikega, lisatakse tervisele kasulike lisaaineid nagu vitamiinid, kiudained, bakterid jne.

Nii soola kui ka suhkru puhul tuleb aga öelda, et seda ei saa teha järsult ja üleöö, sest siis ei võtaks tarbijad seda vastu. Kui ollakse harjunud ühe maitsega, siis seda saab muuta ajapikku ja järk-järgult. Lisaks tuleb arvestada, et sool on oluline osa tehnoloogilisest protsessist, mis ühelt poolt tagab säilivuse, teisalt aga toote maitse. Trendina võib ehk üllatavate komponentide lisamist ning maitsekoosluste loomist. Samuti on oluliseks suunaks tooted gluteeni- ja laktoositalumatutele. Ehk et toidutööstus loob ühelt poolt trende, kuid teiselt poolt ka jälgib nõudlust ja toodab seda, mille järgi on vajadus.

Rääkides suhkrumaksust: kas uue koalitsiooni suhtumine on sellesse sama ning kas 2017. aastal saab see asi mingi lahenduse?

Toidu maksustamise teemal on diskuteeritud nüüd juba pea kaks aastat ning täna võin ma päris veendunult väita, et kavandataval magusamaksul pole inimeste tervisega mitte mingisugust pistmist. Riikides, kus on toitu maksustatud, on küll vähenenud maksutatud toote tarbimine, aga pole muutunud inimeste tervisenäitajad. Miks? Sellepärast, et inimesed leiavad kiiresti odavamad alternatiivid ning suureneb piiriülene kaubandus. Kaotavad aga need inimesed, kes täna toidutööstuses tööd saavad ning riik, kellel jääb saamata oodatud maksutulu.

Tarbijatele on jäetud mulje, et kavandatakse ainult limonaadide maksustamist ja nii tundub paljudele, et see neid ei puuduta, sest limonaadide tarbimine on Eestis tõesti viimastel aastatel langustrendis. Oluline nüanss on aga see, et Euroopa Liidu õiguse järgi ei saa maksustada ainult limonaade, vaid maks puudutaks ka näiteks maitsevett ning piimajooke.

Ma väga loodan, et poliitikutel on tarkust panustada tegevustesse, mis tõepoolest aitavad inimestel saada ülekaal kontrolli alla. Ka maailma tervishoiuorganisatsioon WHO on välja toonud, et esmatasandi nõustamine, kus pannakse paika inimese toitumis- ja liikumiskava on kõige efektiivsem viis kaalu langetamiseks ning toidu maksustamisel ning inimeste tervisenäitajate muutumisel ei ole üks-ühest seost.

Pannes Eesti aga maailmakaardile, siis kas millised tooted võivad 2017. lüüa läbi maailmas?

Mul on hea meel selle üle, et EASi poolt sai lõpuks välja töötatud tööriistakast eksportijatele, mis hõlbustab kindlasti Eesti ja Eesti toodete tutvustamist välisturgudel. Ootasime seda juba pikalt. Eestis on maailma mõistes butiiktehased, mis võimaldab meil ühelt poolt olla paindlikumad, kuid teisalt on kogused ikkagi väga pisikesed võrreldes maailma suurtootjatega. Ma usun, et 2017. aasta ei ole kuidagi erinev teistest ning eelkõige on edu loota neil, kes suudavad panustada toodetele mingi lisaväärtuse andmisesse.

Eesti tooraine kvaliteet on hea, kuid ilma lisaväärtuseta ei suuda see hinna osas maailmas siiski konkureerida. Eesti piimatooted on hinnatud, nõudlus on kasvamas mahetoodete järele. Võiksime rohkem püüda väärtustada ja tooteid valmistada oma metsamarjadest, - seentest. Loomulikult peame vaatame eelkõige arenevatele turgudele ja pakkuma ikka neid tooteid, mille järele on nõudlus konkreetsel turul. Seetõttu on turuinfo omamine eriti tähtis – et teada, millised on konkreetsel turul tarbijate eelistused, mis toodetest kõige enam puudus ja vastavalt sellele kujundada tootesortiment.

Eestil on potentsiaali igal pool maailmas läbi lüüa, seda näitab meie ekspordi statistika ja saavutused, meie toodete kvaliteet on kõrge. Peab olema järjekindel, kannatlik ja omama head meeskonda, et eesmärgid ellu viia. Mõnele (väike)tootjale on paras väljakutse minna juba Läti ja Leedu turule, teised vallutavad Aasiat.

Mida sa ise loodad ja ootad 2017. aastalt Eesti Toidule?

Soovin, et kodumaist toidutootmist osatakse väärtustada nii poliitikute kui tarbijate poolt, et tagada omamaise tootmise jätkusuutlikkus ning teada tuntud kvaliteet. Konkurents on aasta-aastalt tihedam ning teeb murelikuks, et poliitikud panevad erinevate maksudega ettevõtetele täiendava maksukoormuse. Tarbijad hindavad kodumaist toidutootmist toodete kvaliteedi, värskuse ja traditsioonilise maitse tõttu. Oleks kahju, kui tööstused peaksid hakkama nendes näitajates järeleandmise tegema, et konkurentsis püsida.