Kui mu kursavend Toomas nädalavahetuse lähenedes juba neljapäeviti soiguma hakkas, et kartulit ja sousti tahaks, siis oli teada, et Toomas sõidab pärast viimast loengut reedele vilistades koju ja ülejäänud, eriti need, kelle vanematekodu asus Tartust palju kaugemal, mõtlesid terve reede ainult ühest — korraliku toidu ehk kartuli ja sousti peale.

Ma olen kursavenna nelja sõnasse kokkupakitud mõtte peale hiljem palju mõelnud. 90ndate alguse tudengina oli selles rohkem otsest arusaamist, et kõht oli kogu aeg tühi ning reedeks olid otsas ka kodust kaasa pandud konservid ja muu “parem” kraam, nii nädalavahetus ja järgmine nädal tuli läbi ajada makaronide ja tatra peal. Kui neid veel oli.

Hiljem aga on kartuli ja sousti igatsus muutunud juba millekski, millega saab iseloomustada kõigi eestlaste püha sööki. Midagi, mis kosutab hinge, ütleb sulle, et sinust hoolitakse ja mille peale võib kindel olla, et kõht saab täis. Minu ammuilma meheks kasvanud poeg käis nõndasamuti ülikoolist ja ka kaitseväest koju ning tahtis kartulit ja sousti. Mitte pastat ja parmesani juustu. Või mingit slow pot’i.

Kartul ja soust võib olla ükskõik mis nime all lahendatud — hakklihakaste ja kartul, vorstikaste ja kartul, mida iganes — see on üldisavalt märk meie armastusest lihtsa toidu vastu. Ja igatsus selgelt mõistetava hoolitsuse järele. Kartuli ja sousti peale võib kindel olla. Kui ema seda valmistab, siis võib kindel olla, et kõik söövad. Ja ma võin sööjana olla kindel, et selle toiduga ei kaasne mingit “jama”. Jah, vahel tahaks proovida ka suuri ja peeneid maitseid, aga baas jääb ega kao. Kui vaadata veebiski ringi, siis otsitakse just lihtsaid retsepte, kartulit ja sousti. Oma Maitse veebiski on kõige popimad just sellised retseptid.

Ükskõik kui palju meie toidukultuur areneb, vaateväli laieneb ja teadmised toidust suurenevad, jäävad meile meie lihtsad toidud. Meie kartul ja soust. Üks paralleel on ehk siinkohal veel hea. Mäletate meie nõukaaegsete kodude akendel olevaid tüllkardinaid? Nüüd näeb selliseid harva — oleme liikunud lahtiste aknaavade peale ja oma pits- ja külgkardinate kombo täitsa unustanud. Samas — kui kellegi kodus seda veel näha, tuleb ju soe tunne peale? See ongi see kartul ja soust. Lihtne ja arusaadav asi.

Kui Toomas tuli esmaspäeval loengusse, küsisid enam-vähem kõik, et noh, kas said kartulit ja sousti. No mis te arvate, kas Toomas oli rahul ja säras õnnest? Muidugi! Sest tal oli midagi, mida teistel sel hetkel polnud — järgmiseks nädalaks vähemalt värske mälestus õigest toidust ja soe tunne vanematekodu hoolitsusest. Mina olin tema peale sel hetkel väga kade.

KingitusOma Maitse