Püha Patriku Päev: Värvime kõik roheliseks
Algselt oli püha Patricku päev vaid katoliku kiriku kalendris Iirimaa kaitsepühale Patrickule pühendatud päev. Ametlike usupühade hulka arvati see päev 17. sajandi alguses. Ajapikku on püha siiski ilmalikustunud ning ületanud konfessioonide piirid. Tänapäevase populaarsuse saavutas püha Patricku päev Põhja-Ameerikasse emigreerunud iirlaste seas, kes 1737. aastal korraldasid Bostonis esimese püha Patricku päeva paraadi.
Püha Patricku päeva kombestikus on tähtsal kohal roheline värv, mida peetakse Iirimaa sümboliks. Sellel päeval kantakse rohelist värvi või rohelise ristikheinalehega rõivaid. Roheline ristikheinaleht tähistab kiriku kolme olulist alustala ehk Isa, Poega ja Püha Vaimu. Chicagos on 1962. aastast saadik kombeks värvida linna läbiv jõgi püha Patricku päeval roheliseks, mõnikord on roheliseks värvitud ka purskkaevud Londonis Trafalgari väljakul või USA presidendi residentsi, Valge Maja aias. Paljudes iiri pubides pakutakse sel puhul rohelist õlut.
Patriku päeval süüakse traditsiooniliselt
Mõistmaks Iiri toidukultuuri tuleb pöörduda kohaliku Iiri kogukonna poole, kelle poolt võttis eeskõneleja rolli praeguse Iiri saadiku proua Órla Ní Bhróithe, kelle sõnul pole olemas otseselt püha Pätriku päeva toite - sellel päeval süüakse lihtsalt traditsioonilisi Iiri roogasid ning hoidutakse muudest “maailma maitsetest”. Ní Bhróithe sõnul on püha Pätriku päev oluline sellel põhjusel, et andis Ülestõusmispüha eelsel paastuajal ühe nii öelda “vaba päeva”, kus võis paastu korraks peatada.
“Paastu ajal hoidusid lapsed näiteks magusa söömisest ning mehed õllest. Püha Patriku päev oli see päev kui sai siis kõik kogunenud kommid ära süüa ning kõrtsis ka katoliiklasena rahuliku meelega õlut rüübata,” mainib Ní Bhróithe.
Iiri köök ja kultuur on äärmiselt tugevalt seotud katoliku kirikuga, enamus pühasid tuleb kirikust ning sama on paljude toitudega. Teine väga oluline Iiri toidu suunaja on nagu enamustel maadel vaesus ning talupoegade katsetuse toidulauda pidevalt laiendada. Tööstusrevolutsiooni järgselt hakkasid toidulauda arendama ka näiteks sellised kriteeriumid nagu palgapäev ja kõrtsikultuur. Tavaliselt oli Iiri suurlinnades palgapäev reedel, mis tähendas, et neljapäevaks oli vaja leida kostuvad, kuid üliodavad road tööliste kõhu täitmiseks – mängu tulid rupskid ja hautised. Kõrtsid pakkusid roogasid kõige odavamatest toorainetest.
“Püha Patriku päeval ei mäleta ei mina ega minu vanused inimesed suurt ühist kodust peresöömist, kuna enamasti mindi sellel päeval vaatama paraadi ning kuna ka emad olid seal, ei olnud kedagi kodus kokkamas. Söödi väljas ja enamasti joodi õlut,” lisab Ní Bhróithe.
Ajastu enne ja pärast kartulit
Iirimaa toidukultuuris ja ajaloos on äärmisel olulisel kohal kartul, mida ei peeta lihtsat toiduks või energiaks, vaid Iiri riigi ja rahvuse päästjaks. Kartul on originaalis pärit Peruust ning saabus Euroopasse Hispaania konkistadooridega umbkaudu 500 aastat tagasi. Klassikalisel kombel “pätsasid” Briti spioonid selle juurvija ära ning viisid Inglismaale, kus aga kartulil edu ei olnud – Inglased sõid kartulit nimelt toorena. Kuningas saatis kartuli oma asumaale ehk Iirimaale, kus see tagasihoidlik vili muutus koheselt hitiks.
Püha Patriku päev ongi päev, mil farmerid Iirimaal kartuli külvavad ning arvatakse, et Iirimaa kaitsepühak Patrik hoiab kartulipõlde. Kartul on aga Iirimaal nii oluline juurikas, et peetakse ajaarvamist kartuli kärgi: enne kartulit ning enne ja pärast Suurt Ikaldust, mis toimus 19. sajandi keskel. Iirlaste rahvas kasvas kartuli mõjul enne suurt ikaldust ligi kümme korda.
Saareriigi traditisoonid ja toit sarnanevad paljuski Eesti gastronoomiaga, oleme mõlemad väga tugevalt kartuli- ja leivausku.
