Nagu prantsuse maavanaema juures ehk tiir Pariisi kangialuste kohvikutes

Ehkki Prantsuse köögist on valdavalt ettekujutus kui millestki ülimalt elegantsest, on ka seal oma toekad talupojatoidud, mida on aasta külmemal ajal Prantsusmaale sattudes väga nauditav süüa. Ehedate rustikaalsemate maitsete nautimiseks ei pea üldse kuhugi kolkasse sõitma, neid pakuvad mitmedki pikkade traditsioonidega restoranid ja bistrood Pariisi kõige peenemates piirkondades.

Linna kõige elegantsemast ostugaleriist Galerie Vivienne’ist ühe sellise bistroo leidmine on väga üllatav, ent see on meeldiv üllatus. Le Bougainville (5 Rue de la Banque, galerie-vivienne.com) on püsinud muutumatuna alates 1950. aastast, mil see avati. Kõige klassikalisemad Pariisi kohvikulauad ja baarilett ning vana kooli parkettpõrand, ajahambast pisut puretud peeglid ja kriidiga tahvlile kirjutatud menüü.

Iga päev vahelduvad päevapakkumised on puhas klassika. Loomaliha serveeritakse kuldsete pontsakate friikartulitega – ärge kartke, et keegi sinna midagi nii kalorivaest kui salat juurde pakuks –, metsloomaliha on alati menüüs ja paljud mõnusate kastmetega road meenutavad pigem Saksa kui Prantsuse kööki. Magustoiduvalikus leiab siiski kookide kõrvalt korraliku juustutaldriku ja see valik taldrikul on väga hõrk. Ehkki toitude visuaalsele poolele pööratakse hämmastavalt vähe tähelepanu, on juustukuhjas ka näiteks 18 kuud laagerdunud hõrgutis ning üldse on kogu tooraine suurima hoole ja kirega valitud.

Isegi hinnad oleksid nagu teisest ajastust või mõnest Prantsuse kolkakülast – ülipopulaarne lõunapakkumine, mis koosneb kas eelroast ja pearoast või pearoast ja magustoidust maksab ainult 16,50 eurot. Kuna suurde U-kujulisse söögisaali mahub palju rohkem inimesi, kui esmapilgul pigem kitsas ja privaatsena mõjuv ruum aimata laseb, siis tõenäoliselt saate sinna ka laua spontaanselt tänavalt sisse astudes.

Kui Le Bougainville on peamiselt armastatud lõunasöögikoht, siis pärast tundidepikkust jalutamist mööda Pariisi muuseume, parke ja muidugi kauplusi pole talvel üldse mitte halb mõte valida ka õhtusöögiks mõni pikkade traditsioonidega vanaema-kööki pakkuv restoran.

Chez Georges (1 rue du Mail) on pariislaste endi üks suuremaid lemmikuid. Kui keegi kirjeldab paljusõnaliselt klassikalist Pariisi bistrood ja te ei saa päris täpselt aru, mis see on, siis peate kindlasti üle Chez Georges'i ukse vaatama.

Pisut kulunud ja võidunud puiduga üle löödud fassaad, kardinad akende ees, sees mosaiikpõrand, mille plaadivahedesse on tolmu kinni tambitud juba musketäride hiilgeaegadest alates. Väljas on aasta 2017, varsti juba 2018, aga Chez Georges’is on alati 1946. Ent valgus on mahe, luksuslikud peeglid ja lühtrid säravad ning te lihtsalt tahate kuidagi suuta vaba lauani pugeda. Sest loomulikult on bistroo laudu ja toole nii tihedalt täis, et ukse juurest saali sügavusse jõudmiseks peab mitu inimest püsti tõusma ja oma lauda pisut teelt ära sikutama. Ja inimesi on Chez Georges alati täis. See on lihtsalt nii ehe prantsuse köök, kui üldse olla saab ja ei edvista mitte millegagi. Täiuslik koht jahedateks talveõhtuteks, kui austrid ja šampanja ei anna piisavalt energiat ning sooja. Kartulisalat, mis koosneb kartulist, koorekastmest ja paarist ürdist, on oma lihtsusele vaatamata imeline. Õrnalt marineeritud heeringas sibulatega aga lausa nii hea, et võiks Eestis tehtud olla. Rohkem köögivilju ei maksa toidust otsida. Ent lihavaagnad on rikkalikud ja šokolaadikook just nii hea ja õhuline, kui see olema peab.

Õhtusöök kahele koos pudeli veiniga läheb ilmselt kõigil maksma üle saja euro. Aga – väga väheste eranditega – Parisiis ei olegi ju ükski koht kunagi odav olnud.

Kui teil Georges’i juures lauaga õnneks ei lähe, siis peaaegu täpselt samasugune koht on Chez Denise (5 Rue des Prouvaires). Ainult et peeglite asemel on seal seinad üle kuhjatud raamitud fotodega nii restoranis käinud kuulsatest inimestest kui ka lihtsalt inimestest ja asjadest. Ainus muutus, mis siin viimase poolesaja aasta jooksul toimunud on, puudutab lahtiolekuaegu – Chez Denise on 90ndate algusaastatest peale hoidnud oma uksed ja köögi avatuna kella viieni hommikul, nii et öösel peolt tulles või ebatavalisel ajal lennujaamas maandudes ning linna toiduotsingutele suundudes on see tõesti meeldiv alternatiiv kebabiputkadele.

Punaseruudulised laudlinad teeksid nagu väikese vihje Itaaliale, ent see on üdini prantsuspärane koht, kus põhirõhk on taas liharoogadel. Vasikaneerud sinepikastmes, vasikahautis, grillitud ribid. Autentse Prantsuse köögi maitsete naudingule suundudes tasub taimetoitlus ja toortoitlus tõesti täiesti ära unustada.

Ükskõik millised toidutrendid parasjagu valitseksid, pikk ajalugu ja soe atmosfäär tõmbavad inimesi nendesse bistroodesse ikkagi magnetina.