Kui restoranis menüü lahti lüüa, kisub enamiku nägu veinis küpsenud sinimerekarpe ja pardirinda silmates võidukalt naerule. Arusaadav, tegemist on ju delikatessidega, millele saab alati loota. Kuid isegi dessertide puhul ei saa üle ega ümber tilgakesest kangemast. See oleks ju suisa skandaal kui tiramisut, panna cotta’t, rummipalle ning trühvleid poleks alkohol õrnalt puudutanud.

Kuigi moodsal ajal on alkoholi ümber palju poleemikat puhkenud, ei tasu seda kulinaarsetel katsetustel sugugi peljata. Esiteks käib jutt minimaalsetest kogustest ning teiseks aurustub keetmisel-kuumutamisel selle joovastav mõju.

Dramaatilised hetked pliidi ääres

Nii nagu moes, on ka kokanduses omad trendid ja tuuled. Kui punane ja valge vein, õlu ning siider on pikalt proffide ja profaanide tööriistaks olnud, siis viimasel ajal on just kooreliköör uueks tegijaks tõusnud. Küll jõuab seda sortsu või paari jagu kakao- ja kohvijookidesse, küll saavad kreemid ning desserdid nõnda oma viimase lihvi. Vaimustus on mõistetav, sest tõelise meeskonnamängijana paneb kooreliköör kogu ansambli kaunilt kõlama, lisades samas põnevaid nüansse.

Siiski peab selle mõnusalt kreemise joogiga pliidi ääres askeldades mõneti ettevaatlik olema. Nimelt reageerib liköör üsna dramaatiliselt nii happele kui ka arutule keetmisele. Olgu selleks siis vein, sidrun, veiniäädikas või midagi muud, tükki kipub ta ikka minema. Selle vastu aitab aga vana hea planeerimine. Esmalt tuleb põhi valmis teha, et keetmise käigus happest jagu saada, ning alles siis rõõska koort sisaldava likööriga viimistleda.

Reegleid eirav tort

Kui suvel löövad laineid kergemad maitsed ja tekstuurid, siis aasta kõige pimedama, samas ka pidulikuma aja aitavad üle elada rikkalikuma maitsebuketiga hõrgutised. Fakt, millele Imre Kose, Gourmet Clubi väsimatu vedur, kahe käega alla kirjutab. Ilma näinud ning teinud mehena nägi just tema esimesena koorelikööris seda vau-efekti, millega magusasõpru näpistada.

Jutt käib Baileyse-mokatordist, mis jõudis lettidele juba selle aasta mais. Imre ei tee saladustki, et talle tuli selle edu paraja üllatusena. Teadupärast löövad suvel laineid jäätis, vahukoor ning maasikas, mistõttu ei juletud sellelt hooajalt mingeid tippmarke oodata.

Kui meistrilt küsida, millega ta tordi fenomeni seletab, kõlab vastuseks, et põnevad tekstuurid ning Baileys, mis annab selle viimase touch’i. Kuid ega tumeda kvaliteetšokolaadi ja ausa espressokohviga immutatud jahuvaba brownie’ga saagi väga mööda panna. Eriti kui on veel heldelt purustatud kakaotuumasid ja sorts kooreliköörigi lisatud. Kui enamasti on juba kaugelt näha, et seda maiust pole jahu küll puudutanud, siis Baileyse-mokatordi puhul ei reeda absoluutselt miski – ei välimus ega maitse –, et tegemist on jahuvaba versiooniga.

Imre ütleb, et tegelikult on Baileys oma olemuselt üks õrn ja delikaatne jook, mistõttu sai esmalt pisut peljatud, ega see teiste maitsete sekka ära kao. Kuid profi käsi suudab kerge vaevaga ka väljakutsed trumbiks pöörata. Lisaks sellele, et likööriga on immutatud tordi põhi, on seda jagunud nii kreemi sisse kui ka tordi pindmisele kihile. Seda lugedes võib küll jääda mulje, justkui hulbiks tort liköörilahes ringi, aga tegelikult on kangemat kraami terve tordi peale siiski vaid 80 grammi.

Nädala selgroo murdja

Teinekord tahaks end juba keset nädalat pisut premeerida, kuid südametunnistus ei luba lusikat torditüki sisse lükata. Mida siis teha? Jääda agoonias järgmist pidupäeva ootama? Et magusasõprade piinu pisutki leevendada, tuli sama seltskond hiljuti välja grammi võrra lihtsamat joont hoidva Baileyse-šokolaadi-trühvlikrokaantkoogiga. Imre ütleb, et tegelikult on see suisa uskumatu, kuidas üks kooreliköör koogile nõnda palju iseloomu juurde annab. Või nagu ta ise korduvalt mainib, väärindab.

Tegemist on omamoodi kunstiteosega, millesse ei raatsigi väga nuga sisse torgata. Kuid sellest tõrkest on siiani kõik õnneks üle saanud. Kui Imrelt küsida, mida krokaant õigupoolest tähendab, ütleb ta kavalalt muiates, et hõrku üllatust, milles on karamellistatud pähkli, mandli ja kakaotuuma maitseid ja tekstuure tunda. Tekstuurid mängivad selle mehe dessertides üldse tähtsat rolli ja seda põhjusel, et Imre meelest peab neid ühes korralikus koogis vähemalt kolm-neli olema. Ja nii leiabki Baileyse-šokolaadi-trühvlikrokaantkoogist nii kreemjat, krõmpsuvat, vetruvat kui ka puuviljast nooti.

Need, kes ei suuda Stockmanni, Kaubamaja, Selveri ning ABC supermarketite riiulite ees seistes mitte mõista, kumba võtta, kumba jätta, on lahkesti oodatud Gourmet Clubi kohvikutesse nende hõrkude koorelikööriste dessertidega lähemalt tutvuma. Imre teab rääkida, et enamasti lõppevat duell siiski sellega, et segaduses magusasõber palub mõlemad kaasa pakkida.

Oma Maitse