Ajad ja kombed dikteerivad selle, kuidas, kui tihti ja kui raskelt/kergelt keegi sööb. Geograafia piirab aga selle, kui värske ja mitmekesine on see, mida süüakse. Harjumused ja ajaugu aga panevad paika selle, kas toit on igem kütus kui nauding, pigem kas süüakse selleks, et elada või vastupidi.

Eestlaste ajalugu on ääriselt rikkalik nende mõjutajate poolest, kes meie maal viimase aastatuhande jooksul on oma usku ja kultuuri levitanud – siin on mitmeid kordi käinud nii venelased, sakslased, kui rootslased, sisse on põiganud ka taanlased ja liivlased. Eestlase verepilt on sama rikkalik kui lapitekk. Iga “külaline” on aga jätnud maha ka oma toiduDNA, mis on põimunud kohaliku elaniku igapäeva. Suurima toidualase paugu pani meile loomulikult 50 aastane NSVLi periood, mis hävitas nii toidu kultuuri kui toidu tundmise, rikkalikkuse.

Vähehaaval on viimased veerandsada meie toitumismustreid parandanud, restoranide ja väikepoodide järgi pealinnas ning mujal võib jääda mulje äärmiselt rikkalikust toidulauast. Kas see on nii ka tegelikult, koduses intiimsuses. Uurisime kolmelt eestlaselt, kuidas nemad söövad.

Nii siis … küsisime:

  • Milline näeb välja Sinu argipäeva hommiku söök? Mida sööd aga nädalavahetusel hommikuks?
  • Kas Sulle meeldib kiirtoit? Kui tihti sa kiirtoitu sööd?
  • Kas Sa eelistad pigem liha, leiba/piima või juurvilju?
  • Mida Sa sööd aga tavaliselt lõunaks? Kus sa lõunat sööd?
  • Milline näeb välja sinu õhtusöögirutiin? Kas valmistad ise söögi?
  • Millise teise riigi toidud sulle meeldivad? Mis road täpsemalt?
  • Kui avatud oled sa uute toitude söömisele? Kui palju sa katsetad retseptidega? Mis oli viimane toiduüllatus?
Oma Maitse