Olen mees nagu iga teine. Olemas on omad head ja vead. Olen eri kunstiliikide austaja ning osalen ka ise igapäevaselt audiovisuaalses loometöös, vahel ka muudes loomingulisust nõudvates projektides. Oma meeled üritan ümbritseva suhtes hoida avatuna ning haarata endasse võimalikult palju nüansse, olgu see siis seotud töö või eraeluga. Spirituaalseid radu rändan ja tasakaalu leian reiki väge kasutades ning elus juhindun intuitsioonist ja märkidest. Olen valikuline toidunautleja ja gastronoomiahuviline. Vahel määrin ka enda ning teiste rõõmuks panne, potte, kausse, taldrikuid ja muud köögiatribuutikat.

Poen diivanilt püsti, sahistan end vaikselt pleedi sisse ­mähitult köögi poole ning avan külmkapi. Tahan snäkkida!

Õues vihiseb õõnes tuul. Puud rappuvad, lehed sahisevad. Olen surunud ennast pehme diivani sisse, kohevaks klopitud patjade ja soojade pleedide vahele. Lülitan järelvaatamise pealt sisse “Ringvaate”, siis sobran Netflixis. Leian midagi meelepärast, aga tuul keerutab prügikastist pudenenud plasttaarat üha ägedamalt, kuni viimaks saabub jahe vihmasabin ja õhk muutub rõskeks. Sikutan pleediserva endale rohkem peale. Tunnen, kuidas sees üks valjenev hääl suunab mu mõtteid ja isu. Jah, just isu. Isu millegi erilise — siis millegigi järele. Millegi soolase, millegi krõmpsuva, millegi magusa, millegi kreemise, millegi värske. Kõiki neid ja kombinatsioonis. Väga lihtne oleks avada mõni toidutellimisrakendus ja saata lähimasse pitsarestorani tellimus. Et oleks sellega ühel pool. Aga ma ei tee seda. Kuigi tunnistan, tuleb ka seda ette — mh!, hästi valmistatud pitsa on tõesti väga maitsev. Aga praegu on minu jaoks oluline keha ning vaimsuse tasakaal. Mõlemad peavad olema tugevad, et teineteist toetada ning aidata elust saada täisväärtuslik kogemus. Jah, pidades ennast spirituaalseks praktiseerijaks, võiksin ju olla väga eneseteadlik ja öelda lihtsalt EI! Ei snäkkimisele!

Aga ma ei usu, et elus peab ennast kiuslikult igast otsast piirama, naudingud unustama ja sellega endale meelehärmi valmistama. Õnn leidub hoopis muudes asjades, millest pikemalt olen alati valmis arutlema, aga hetkel piirdun raamatu asemel selle artikliga. Nimelt olen leidnud hoopis toimivama lahenduse — teen oma valikuid teadlikumalt! Ma tekitan endas heaolu, aga seda keha vähem laastavate toodete näol.

Poes toidukraami kokku ostes mõtlen juba ette, et üks hetk tuleb see snäkiisu niikuinii. Isegi kui see päev ei ole täna või homme, siis selle nädala jooksul kindlasti. ­
Ja kui ta tuleb, siis kindlasti ootamatult. Seega varun koju tooteid, mis mu isusid sel hetkel rahuldada võiksid. See tagab, et diivani pealt köögi poole suundudes ei tekiks olukorda, kus midagi ei ole ja peab telefonirakendused appi võtma.

“Ma ei usu, et elus peab ennast kiuslikult igast otsast piirama, naudingud unustama ja sellega endale meelehärmi valmistama.”

Täiuslik toit on minu jaoks nii erinevate maitsete kui ka tekstuuride kombinatsioon. Mulle meeldib toidu juures värskus ja seega on kõige suurem osakaal puu- ja juurviljadel. Need täidavad nii magusa kui ka soolase toidu rolli. Dipi teen alati ise. Enamasti Kreeka jogurtist, mis on paksem kui lihtsalt maitsestamata, ja segan sinna samuti meelepäraseid saadusi aiast: küüslauk, sibul, maitsetaimed, lisaks ka Himaalaja soola ja pipart. Küpsed puuviljad hoian külmkapis, sest isegi kui mu snäkiisu tuleb ostupäevast alles mõne päeva pärast, siis ei juhtu seal nendega midagi. Alternatiiviks on kuivatatud puuviljad, aga neid on oht süüa rohkem kui värskeid, sest suurim osa ehk vesi on neist “välja imetud”, aga kõik suhkrud talletuvad ikka.
Soolase poole pealt leian juuste, vahel vorste. Krõmpsuvad kuivatatud rukkileivad sobivad nendega ideaalselt. Isetehtud plaksumais on heaks alternatiiviks krõpsude asemel. Pähklid sobivad minu meelest nii magusa kui ka soolasega — seega ideaalne vahesnäkk. Magusa hulka kuuluvad veel Kreeka jogurt või kohupiim moosiga, mille saab ka ise väga edukalt ja vähema suhkruga valmistada või loota vanavanemate peene näputöö ja varude peale.

Need valikud on minu omad. Ma ei ütle, et need on õiged või valed, parimad või halvimad. Ei kasulikkuse ega maitsete poolest. Aga mõeldes veidi, kuulates enda keha, lugedes pakendite peal olevaid etikette ning kasutades enda primitiivseid teadmisi toidu- ja toitainete osas, saan nautida koduseid õhtuid snäkkideta või (patuvabamate) snäkkidega, täpselt nii, nagu parasjagu tuju on.
Ma ei ütle, et olen täielikult loobunud kõikidest friikartulitest, krõpsudest, kommidest, šokolaadist, saiakestest, kookidest ja muust mõnuga kõdistavatest toodetest. Kassas korvist kaupa lindile tõstes avastan ikka ja jälle ka neid teiste seast. Oluline kõige selle juures on leida tasakaalupunkt enda jaoks. Ja lõppude lõpuks siin füüsilises maailmas tunda ennast enda hinge kodus ülimalt hästi.

PS! Üksinda snäkkimine ei ole pooltki nii rahuldustpakkuv kui kellegagi maitseid jagada ning nende üle arutleda. Elu on jagamiseks ja toit on osa sellest.

Oma Maitse