Rongist maha astudes suundun juba mällu sööbinud kaardi ning ülidetailselt kirjeldatud juhiste järgi pisikesest külast välja talumaade poole. Ära eksida lihtsalt poleks olnud võimalik, sest farm asus külast eemal Thames´i jõe kaldal. Asulast välja jõudes ääristasid teed kõrged hekid, kus kasvas mitmeid eri liiki puuvilju-ja marju. Peatusin korduvalt, et raskuse all paindunud puudelt magusaid ploome noppida. Järgmise kurvi tagant paistiski juba massiivne must värav, mis tähistas Hardwicki kinnistu algust.

Külastasin vegan põllumajanduse pioneeri talu, mis asub Londonist tunniajalise rongisõidu kaugusel hilissuvise saagikoristuse ajal. Esimesed puulehed olid sel ajal juba hakanud kollaseks värvuma nin kõik lõhnas sügiseselt. Iain Tolhurst, keda põllumajandusringkondades Tolly´ks kutsutakse on mahekasvatusega tegelenud 1976 aastast alates. Tolhurst Organic´s oli esimene farm maailmas, kes sai kariloomavaba mahepõllumajanduse(stockfree organic) sertifikaadi. Farmi moodustab kaks põldu ning viktoriaanliku ajastu müüriga piiratud aiamaa, mille kogupindala on 7 ha, vahendab veebileht Metsikaed.ee.

Tolhurst on 27 aastat edukalt ilma loomadeta  toitu kasvatanud ning teinud seda peamiselt katse-eksitus meetodil. Hetkelgi tehakse koostööd mahepõllumajandusuuringute keskusega( Organic Research Centre Elm Farm), kuna pidevalt avastatakse midagi uut, et maheviljelust edasi arendada ning veelgi enam mitmekülgsemaks ja efektiivsemaks muuta. Näiteks tehakse sordikatseid alternatiivsete kultuuridega ning uuritakse haljasväetiste mõju vihmaussipopulatsioonidele. Lisaks sellele on Tolhurst kirjutanud oma kogemustele põhinedes mitu raamatut ning nõustab mitme riigi põllumajandus ministeeriume.

Tolhursti farmis kasvatatakse isemajandavate kasvatusmeetodite abil üle 70 kultuuri ning 100 tonni toitu aastas. Kogu vegan mahe taimekasvatuse alustalaks on rangelt jälgitav viljavaheldussüsteem, mis on oluline selleks, et mulda mitte ära kurnata. Sealne viljavaheldus on Suurbritannia vanim, mis siiani on järjepidevalt eksisteerinud. Peamiselt kasvatatakse köögivilju otse tarbjale (O.T.T) kastissüteemiga ning kõrgegadel on talul üle 400 kliendi. Lisaks asub põlluveeres mahepood, kus värskeid hooajalisi saadusi müüakse. Põhupakkudest laotud majakese ees on metallist rahakarp, kuhu inimesed südametunnistuse järgi ostude eest tasuvad. Vahva on näha, et selline usaldusel põhinev süsteem toimib. Samuti korraldatakse farmis seminare, õppepäevi nii professionaalsetele põllupidajatele kui ka hobiaednikele ja lastele. Samuti korraldab Tolly partner Tamara kohaliku mahetoiduga seotud kursusi nii Inglismaal, kui ka mujal. Kogu töö farmis käib 4-5 liikmelise tiimi koostöös, kellele lisanduvad hooajal praktikandid, hooajatöölised ja vabatahtlikud.

Tasakaalustatud aineringlus

Olles üle 40 aasta maheviljelusega tegelenud nõustub Tolly, et kariloomavabale mahepõllumajandusele(KMP) üleminek on aega-ja vaevanõudev, kuid see on pikemas perspektiivis palju tõhusam. Nüüdseks on samadel alustel talusid teisigi ning puudub vajadus tõestada, et ilma otseste loomsete lisanditeta on võimalik köögivilju kasvatada. Samuti mõistetakse üha enam, et naabruskonnas kasvatatud toit, sealsamas põllu kõrval toodetud kompost, bioloogilise mitmekesisuse soosimine ning loomsete väetiste vältimine loob tasakaalustatud aineringluse, mis põhineb kohalikel taastuvatel resurssidel. Erinevalt toidupoekettide toodangu saamisprotsessist jääb selle põllumajandusmeetodi kasutamise tulemusena tulu kogukonda ning väheneb süsinikujalajälg.

Elurikkus ja keskkonnahoid

Kahjurite ja haiguste bioloogiline kontroll toimub loomulikul viisil, sest hoolitsedes kahjuritest toituvate lindude, nahkhiirte, putukate, seente, bakterite ja mulla mikroorganismide elupaikade säilimise eest lood mitmekülgse süsteemi, mis iseennast reguleerib. Kahjurid ja haigused on ökosüsteemis siiski märgilise tähtsusega, sest tänu neile on mahepõllupidajal võimalik aru saada, mida nad oma meetoditega valesti tegid ning kuidas seda taastasakaalustada saaks. Seepärast püütakse võimalikult vähe kasutada rasket põllutehnikat ja üleliigset kündmist, et mulda mitte kinni pressida. Samuti on oluline metsloomade ja lindude elupaikade loomine, kuna kõigil neist on ökosüsteemis oma roll täita. Nägin muideks talu lähedal jõe ääres esimest korda elus jäälindu, kellega Eestis vaid fotode vahendusel tuttav olen.

Põllul on vagude vahele ning põlluservadesse loodud putukapeenar, kus kasvab 20 metsikult kasvavat liiki lilli ning kogu farmis on putukatele nektarit pakkuvaid lilleliike kokku üle 170.

Lisaks sellele jäetakse maisivarred püstiselt talveks põllule, et putukatel oleks talvitumispaiku, sest muidu viidaks kasulikud putukad lihtsalt kompostihunnikus e. visataks minema.

Viktoriaanliku ajastu müüriga piiratud aiamaa

Hekid

Soojema mikrokliima loomise juures on olulised hekid, mis piiravad ka mõlemat Tolhursti põldu. Hekis kasvavad eri liiki aedmurakad, kibuvitsad, must leeder ning viir-ja kreegipuud. Need pakuvad toitu ja elupaiku lindudele. Meiegi noppisime just valminud magusaid aedmurakaid kartulivõtmise pauside ajal. Samuti on hekid olulised süsiniku sidumise seisukohalt.

Kompost

Teiseks võtmeelemendiks on mitmekesine kompost, mida valmistatakse peamiselt hakkepuidust ning köögi ja puuviljade jäänustest. Tolhurst mainis, et ükskõik kus maailma paigas elades on võimalik leida kohalik odavalt hangitav orgaanilise aine allikas. Mere ääres on see näiteks adru ja vetikad. Komposti puhul on oluline kriitiline mass e komposti alustamisel olemasolev orgaanilise aine kogus, et hunnikutes tõuseks temperatuur sobivalt kõrgele ning tagatud oleks piisav hapniku juurdepääs, milleks on vaja komposti regulaarselt segada.

Agrometsandus

Farmi piirab mitmest küljest lisaks hekile ka puuderiba, mis pakub samuti kasulikele putukatele ja lindudele elupaiku, on tuuletõkkeks, tulepuiduks(paju) ja käsitöö tegemiseks(sarapuu). Samuti on põldude keskele mitmesse vakku istutatud eri liiki viljapuid.

Seemned

Farm ostab enamasti seemned sisse biodünaamilisest seemnekasvatusühistust, kuid väikeses koguses kasvatatakse ka seemnetaimi, kuid seda põhiliselt katsete eesmärgil. Üldiselt välditakse hübriidseemnete kasutamist.

Viljavaheldus e külvikord

EU seaduste kohaselt peab nüüdseks nii mahe- kui ka tavafarmides olema viljvaheldus, ms ei kurna muldi ära. Hoolikalt disainitud viljavaheldus ongi Tolhursti farmis kesksel kohal. Selle eesmärgiks on optimeerida mullaviljakust, kontrollida umbrohtude levikut ning vähendada haiguste ning kahjurite levikut. Tolhurst kasutab 7-aastast külvikorda, mille jooksul näiteks kapsa perekonna taimi tohib samas kohas kasvatada iga 5 aasta järel. Erinevad taimekultuurid vajavad erinevas koguses toitained ning nad ammutavad neid tihtipeale ka eri sügavuselt. Haljasväetise alfa alfa juured võivad küündida isegi üle 1 m sügavusele, et sealt toitained omistada ning ülemistesse kihtidesse tuua. Samas ulatub suure toitainete vajadusega kartuli juurestik vaid 35 cm sügavusele. Saagikoristus käib põldudel alati järjekorras, mis tähendab, et kunagi ei tehta tervet põldu lagedaks.

Taimsed väetised

Tolhursti talus kasutusel olevad vegan väetised on taime- ning mineraalbaasil ning sisaldavad aeglaselt vabanevaid „taimedele lihtsalt kättesaadavaid toitaineid. Mulla väestamise protsess kasutab mitmeid taimi, peamiselt lämmastiku siduvaid libilikõielisi, et taimedel oleks millest toituda. Liblikõielised on kasutusel rohelise „sõnnikuna“, haljasväetise ning kattetaimestikuna. Roheline „sõnnik“ ning kattetaimestik küntakse kevadel mulda enne kui põhilised saagitaimed põllule külvatakse. Haljasväetist, milleks on peamiselt lutsern, punane, valge ristik, harilik nõiahammas, vikk, keerispea, sinep ning sigur ei künta sisse vaid lastakse kasvada põhisaagitaimede vahel ning neid niidetakse aega-ajalt, et taime-jäänused tagasi mulda jõuaksid. Sealses mullas oli rohides tõesti väga palju vihmausse näha!

Liblikõielised pakuvad sama palju lämmastikku, fosforit, kaaliumit kui loomsed analoogid, kuid erinevus seisneb asjaolus, et nad ei vabasta toitained nii kiiresti keskkonda kui loomsed allikad ja seega ei saasta nad keskkonda nitraatidega. Vegan põllumajandus ei ole kindlasti lihtne ning selline viis vajab palju energiat, aega, missioonitunnetust – eriti esimestel aastatel, mil mulla orgaaniline aine ning viljakus vajab kasvatamist ja ümberharjumist.

Tolly pikaajaline agroökoloogiline eksperiment on näidanud, et väikefarmides loodusega süsteemset koostööd tehes toitu kasvatades on võimalik külluslikult saaki saada ning kogukonnale kvaliteetset eetilist toitu pakkuda säiltades olulisima loodusresursi – mulla.

Tore oli näha ning jälgida elu juba sisse töötatud farmis, kus kõik oli juba paigas ning sealse tegevusega toetatakse jätkuvalt keskkonda ning kohalikku kogukonda.

Oma Maitse