Järjekordselt valimiste eel fookusse tõusnud kooli- ja lasteaiatoit on üks teemadest, millel on ääretult suur mõju sellele, kelleks me kujuneme, kui aktiivsed oleme ja kuidas saame oma kooliõppega hakkama. Viimase kümne aastaga on koolitoit ja lasteaedades pakutavad eined paranenud valgusaastate võrra. Samas ei ole need toidud muutunud rikkalikumaks vastavalt meie uutele teadmistele ja harjumustele – ikka on rõhk pigem kastmel ja kartulil ehk mahul, mitte kvaliteedil.

“Lapse maitsemeele kujunemine on äärmiselt oluline läbi kogu elu. Tegelikult hakkab inimese maitsemeel ju arenema juba imikueas, kui tarbitakse ainult ema piima. Vastavalt siis sellele, mida ema sööb, sööb ka laps. Eks sealt tule esimesed eelistused ja tunded. Kõige olulisem muutus lapse toitumises tekib aga siis, kui laps hakkab tegelema maailma ja inimeste matkimisega. See tähendab, et laps sööb seda, mida söövad ema ja sõbrad,” selgitab Simson.

Toitumisnõustaja toob siin oma näite, kus nägi restoranis prantslastest lapsi, kes sõid vanemate näitel spargli-pastinaagisuppi. Seda oldi harjutud sööma, vanemad sõid.

“Veel üks suur ja oluline asi, mis mõjutab lapse toidunägemust ja edasist huvi on see, kui kaasata lapsed söögi valmistamisse, võtta nad köögis appi, selgitada, kuidas toit valmib ja lasta neil ise teha. Samamoodi näidata lastele, kuidas miski kasvab ja lasta neil ka ise toitu kasvatada,” mainib toitumisnõustaja.

Üldiselt on võimalik inimese maitseeelistusi ja toiduvalikuid vabalt kogu tema elu muuta ja arendada. Küsimus on alati välises mõjus, eeskujudes ja alles siis toidu maitses, välimuses ja aroomis. Viimasena selles, millest toit koosneb.

Toiduküllus ei tähenda head toitumist

Söömise eesmärk on saada kätte toitained, vitamiinid, mineraalid, kiudained, tsütotoitained, antioksüdandid ja nii edasi. Ainus eesmärk ei ole aga üksnes kaloraaži kättesaamine. Tänu söömisele on meil energiat, “pea lõikab” ja kool on huvitav, me pole väsinud ja fookus on paigas.

“Meie toiduküllusega maailmas on näiline, et lapsed söövad väga hästi – meil on saia ja piima lademetes, lihast pole puudus, kogused on suured. Samas kui vaadata, mida süüakse, siis on kooli- ja lasteaiatoit äärmiselt ühekülgne ning rõhutakse peamiselt leiva, saia ja jahu tarbimisele. Variatiivsust on vähe, laiemat vaadet maailmaköökidele on vähe. Samuti on lasteaiatoitudes äärmiselt palju suhkrut. Iga toidukord lõppeb magustoiduga. Puuduvad aga juurviljad, näiteks meie elu ja olu aluseks olevad hapendatud tooted,” mainib Simson.

Veel üks probleem on kultuuride erinevuse mõju laste toiduvalikutele ja -soovidele. Eesti toidulaud on ka kodudes jõuliselt liha, leiva ja piima poole kaldus ning sama rada astutakse ka koolides.

“Mina olen kasvanud üles Prantsusmaal ja meil olid erinevatel nädalapäevadel väga erinevad toidud – oli isegi Hiina või muu Aasia toidu päevi. Kord kuus oli ka ameerikapärane hamburger menüüs. Meil oli väga variatiivne toidulaud, lisaks klassikalisele ja suht rikkalikule Prantsuse toidule. See kõik polnud ju restoranitasemel toit, kuid keegi ei pirtsutanud,” mainib Simson.

Kuidas aga olukorda parandada? See on miljoni euro küsimus, millega praegu tegeletakse. Simsoni hinnangul tuleks ikkagi jälgida nende toitude ja eriti toorainete variatiivsust, mida lastele pakutakse – suurendada juurikate ja puuviljade osakaalu menüüs, vähendada liha ja piima, leiba ja saia. Samuti tuua mängu maitseained ja ürdid.

“Vaatame ainult üle lahe Soome ning näeme, et nemad on viinud koolides ja sõjaväes sisse taimetoidupäevad. See on viis, kuidas anda lastele uus nägemus juurviljadest, samas vähendada liha söömise hulka. Hirm, et taimetoitu lapsed ei söö, on vale. Alati on küsimus, kuidas see on valmistatud,” mainib Simson.