Kui oli olemas vastus küsimusele „Kuhu minna?“, vajas lahendamist küsimus „Mida teha?“. Lõpuks sai üheks ankrusündmuseks valitud Torrese venimõis Penedes’is (Pacs del Penedes), Barcelona külje all. Eelmine kord oli mul võimalus sealsamas viibida 15 aastat tagasi. Nüüd oligi hea võimalus üle vaadata, kas ja mis on vahepeal muutunud. Millegipärast kipub elu ikka-ja-jälle Torrese veinide juurde tagasi tooma. Ilmselt tasub põhjust otsida muuhulgas ka, alates entry-level’ist, veinide kvaliteedis. Ja eks ole omaette näitaja ka erinevad Torrese veinimajale antud rahvusvahelised auhinnad.

Sobivaks päevaks meie jaoks, millal Torrese veinimajja minna, oli pühapäev ja ainuke ingliskeelne ekskursioon pühapäeviti on kell 10 hommikul. Külastus ja ekskursioonipakett tuleb broneerida ette. Valisime ekskursiooni koos 5 veini degusteerimisega. Broneeringu saab teha Torrese kodulehel. Väike arusaamatus küll oli, esimene kinnitusmeil ei jõudnud kohale, aga üleküsimisest oli abi ja teadmisega, et meid ikka vist vastu võetakse asusime pühapäeva hommikul pool kaheksa hotellist teele. Kuna Barcelona kesklinnas on suurem osa raudteejaamu maa alla peidetud, tegime eelmine päev igaks juhuks korraliku eeltöö ja ka sobiva rongi leidmine ei osutunud liiga keeruliseks. Tunnike hiljem astusime Villafranca del Penedes’is (armas „väikelinn“, ca 40 000 inimest) rongist välja võtsime jaamast takso ja olimegi keset veinimaja inimtühja parklat maha poetatud. Kella kümneni oli pisut aega, kuid siiski otsustasime olukorda uurida. Anti teada, et: „Oodake kella kümneni ja küll me teile ütleme, mis ja millal“.

Kell sai kümme ja ei mingit maňanatamist, hoolimata sellest, et huvilisi oli vaid seitse, peale meie veel üks jaapanlanna ja neljaliikmeline Belgia pere (kahe alaealise tütrega – aga veiniharidusega alustamisega ei ole kunagi liiga vara), ja ilmus meie giid (õige nimi jäi välja uurimata, aga olgu ta edaspidi nimetatud kui Adria, kohalik poiss). Kõigepealt juhatati meid filmisaali, nagu 15 aastat tagasigi. Filmis anti ülevaade Torrese veinimaja ajaloost ja tulevikuplaanidest. Aga film ei olnud sama, mis 15 aastat tagasi. Firma on vahepeal kõvasti laienenud (ka Hispaanias) ja liigutakse üha rohkem ja rohkem loodussäästliku, ökoloogilise ning biodünaamilise viinamarjaviljeluse poole. Kasvõi hea näide, et külastajaid veavad veinimaja territooriumil ringi päikesepatareitoitega elektrirongid.

Film läbi viidi meid ülalmainitud rongiga ringsõidule. Tootmises paistab vahepeal olevat kõvasti high-tech’i olevat juurde tulnud, kogu protsess oleks tööpäeval läbi klaasi ekskursantidele jälgitav. Olulisim muudatus on kõrvaltvaataja jaoks siiski uute vaadilaagerduse ladude rajamine, varasema 4*250 meetrit koridori asemel. Laokompleks kannab nime Bodega Waltraud (ikka don Miguel’i kaasa auks). „Lihtsamatel“ veinidel on oma ruum, 22 000 veinivaati ühe toas on ikka võimas vaatepilt. Peenemad veinid on veel omaette ruumi(de)s, seal korraldatakse ka eraldi slaidishow’d, erinevate veinide ajaloost. Vanu tunneleid näidati ka muidugi. Omaette elamus on nina toppimine vanasse veinivaati. Osades nendest, kus rohkem veini põhja on jäänud, hakkab tõesti midagi tõelise balsamico taolist tekkima.

Ekskursioon läbi jõuame põhiosa ehk degusteerimise juurde. Maitsmise järjekorras:

Gran Vina SolChardonnay ja veidike Parelladat, selle päeva kõige vähem tähelepanu saanud vein
Vina Esmeralda (meil müügil) – Moscatel ja veidi Gewütztraminerit. Allakirjutanu arvates Torrese flirt Alsace’ga ning õnnestunult. Kui Adria käest küsisin, kuidas Gewürtztramineri kasvatamine Hispaania oludes sujub, tegi ta väga piinatud näo. Minu alatust küsimusest toibudes, ütles ta siiski, et Esmaralda on ideaalne esmakohtingu vein, naisterahvad ei vaielnud. Hilisem küsimus kodus kõlas, siiski, „Ja milline on ideaalne teise kohtingu vein?“.

Santa Digna Cabernet Sauvignon Rose – 36 tundi matseratsiooni marjakestadel. Soovitan, nii rose sõpradele, kui ka mitte-sõpradele. Esimene mulje – punasesõstra morss. Iseloomuga rose igatahes.

Atrium Merlot (meil müügil) – selle päeva kõige vähem tähelepanu saanud punavein (aga ikkagi OK).

Salmos (meil müügil) – Carinena,Garnacha ja Syrah. Priorati musklivein. A must Priorati piirkonna austajatele. Küsisime ka Torrese Priorati esiveini Perpetuali maitsta, aga väidetavalt on see täitsa otsas, family reserve kallale meid seekord ei lastud

Vahepeal suutsime välja uurida, et degustatsiooni on võimalik pikendada vastavalt letil olevale hinnakirjale ja loomulikult ei saanud jätta võimalust kasutamata. Letil oli degustatsiooni hinnakiri, aga ühel hetkel tehti meile selgeks, et lisaks nimekirjale on 100% Torrese valikust riiulis näidistena ja kui keegi soovib midagi proovida ning vein on olemas, siis ka pudel avatakse (cheers Adria!).

Lisadegustatsiooniks valisime: Marimar Estate, don Miguel Vineyard, Pinot Noir, Sonoma County, California, USA; Manso de Velasco, Cabernet Sauvignon, Curico Valley, Tšiili - üle 100 aastased viinapuud (sic!)); Mas La Plana, Peňedes, Hispaania (meil müügil (millalgi on sildilt kadunud märkused, gran coronas ja cabernet sauvignon)) – üks Torrese lipulaevadest.

Marimar – hea, väga hea Pinot Noir. Allakirjutanu arvab, et esimene kvaliteetne USA ja California Pinot Noir tema elus üldse.

Manso de Velasco ja Mas La Plana lasime parema võrdlusmomendi huvides korraga välja valada – tasemelt (minu jaoks) võrdsed, kuid täiesti erineva stiiliga veinid. Nagu Adria tabavalt kokku võttis: „Üks on nagu kaunis linnadaam (Mas La Plana) ja teine nagu ilus naine maalt (Manso de Velasco).“

Ühel hetkel oli vein otsas ja jäi üle, kas juurde tellida või järgmisse ruumi poodi ostma minna, läksime poodi. Poes ei ole kerge, sest lisaks sellele, et paljusid Torrese veine Eestis ei müüda, on paljud nendest ka Hispaanias saadaval (vist) ainult HoReCa süsteemis.

Mida veel Barcelonas ja lähipiirkonnas teha, kui on veini ja söögihuvi

  1. Kui Pendes’i veini piirkond tõsiselt huvitab – kasutage mobiiliäppi Carretera del Vi (Veinitee) ja saate teha kena matka (ca 40 km)
  2. Kust osta veini? Igas marketis on võimalus, aga tõsisele veinihuvilisele saab soovitada Vila Viniteca’t. Erinevatel andmetel 5500-8000 nimetust alkoholi, peamiselt veinid (Barcelonas on 2 poodi, üks Gooti kvartalis)
  3. Kus juua veini? Veinibaar Vinya del Senyor – eelpoolnimetatud Gooti kvartali veinipoest paarsada meetrit eemal, kiriku kõrval. Valik on muljetavaldav ja hindadega väga liiga ei tehta – kuu veinipakkumine oli 1,5 €/70 cl. Lisaks veinile pakutakse ka erinevaid tapaseid.
  4. Kalaisu tuli peale? Olümpiasadamas on nüüd muuhulgas toidutänav. Paarsada meetrit kaid on kaetud erinevate toidukohtade telkidega. Istuda saab lisaks telgile veel ka lageda taeva all või toas. Toiduvaliku põhirõhk on muidugimõista mereandidel ja valik võtab silme eest kirjuks.