Alkoholitootja Liviko ja Eesti alkoholitootjate liidu juhi Janek Kalvi hinnangul pole peennapsude tootmises sellist plahvatust nagu õllede puhul toimunud. Tootmine on kallis, aktsiis kõrge, kasum väike ja paberimajandus, mida oma kompetentsi tõestamiseks riigile täita vaja, mõõdetav kilodes.

„Ühelt poolt saan aru, miks ei soovita liberaliseerida väikeste napsitootjate elu või vähendada neile mõeldud aktsiise ja makse. Riigil on hirm, et sellisel juhul tekib juurde kontrollimatu arv tootjaid ning kasvab tarbitava alkoholi maht ja must turg,” mainib Kalvi.

Napsitootja hinnangul võib nii-öelda artisan- ehk käsitöönapside tootmise liberaliseerimine viia libedale teele, sest mitte kõikidel tootjatel ei ole õilsaid ja romantilisi mõtteid. Käsitöönapsu tootmise taha võivad end hakata peitma musta piirituse segajad ja maksudest kõrvalehoidjad.

„Liviko püüab ka ise käsitöönapsi valmistada ning sellega turule uut hingamist anda. Kui mõelda sellele, et kunagi oli Eestis 1500 viinakööki, mis kõik midagi tootsid, on tänapäeval seis üsna nutune,” mainib Kalvi ning lisab, et üldjoontes on riigi aktsiisi- ja keelupoliitika turule halvav. Väidetavalt on viinamüük Eestis tugevas languses.

Seadus ei keela, kuid reeglid on karmid

Maaeluministeeriumi kaubandus- ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna esindaja Meeli Lindsaare sõnul ei ole sellist seadust, mis keelaks Eesti tootjal marjadest ja puuviljadest kangeid alkohoolseid jooke valmistada.

„Küll aga on olemas Euroopa Liidu otsekohalduv määrus nr 110/2008, mille teises lisas on üles loetud piiritusjookide kategooriad ehk nimed (koos tootekirjeldustega), mille all kangeid alkohoolseid jooke ELis turustatakse. Näiteks kategooria nr 9 „Puuviljadest valmistatud kange alkohoolne jook” all on joogid, mida valmistatakse kääritamise ja edasise destilleerimise teel puuviljadest ja marjadest. Kategooria nr 10 „Õuntest ja/või pirnidest valmistatud kange alkohoolne jook” all on õuna- ja pirnijoogid, mida valmistatakse eespool toodud viisil. Eraldi on kategooria jookidele, mis valmistatakse marjade ja puuviljade leotamisel destillaadis või piirituses,” nimetab Lindsaar.

Alkoholi tootmisele kehtivad teatud nõuded. Tähtsamad tingimused: tootja peab omama tegevusluba enne tootmise alustamist; tootja peab omama aktsiisiladu; tootja peab esitama majandustegevusteate, kus tuleb määrata käideldava alkoholi liik (õlu, kange alkohoolne jook, lahja alkohoolne jook või vähese etanoolisisaldusega alkohoolne jook); tootja peab kangele alkoholile lisama maksumärgi.

Lisaks sellele, et tootmiseks vajalik varustus (keedumajas olevad destilleerimisvahendid) on kallis ja aktsiisilao pidamise reeglid ulmelised, on ka aktsiis kangel alkoholil suur ning väiketootjatele pole mingid soodustusi. Kange alkoholi aktsiis on 21,72 eurot etanoolisisalduse ühe mahuprotsendi kohta hektoliitris ehk 50kraadise käraka tootmisel on liitrile lisanduv „riigilõiv” ligi 11 eurot. Õllel on aktsiis 8,3 eurot etanoolisisalduse ühe mahuprotsendi kohta hektoliitris. Neile ettevõtetele, kes toodavad aastas alla 300 000 liitri, on aktsiis veel poole võrra väiksem.

„Kui väiketootja täidab õigusaktides sätestatud nõudeid, saab ta kangeid alkohoolseid tooteid turule tuua juba praegu. Väikesed kange alkoholi tootjad juba tegutsevad, kuigi neid on võrreldes väike õlle- ja veinitootjatega vähe,” selgitab Lindsaar.

Nõuded on kõigile alkoholi tootvatele ettevõtetele ühesugused, kuid väikestele õlle- ja veinitootjatele kehtivad alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadusest tulenevad erijuhud, näiteks on teistsugused aktsiisilao tingimused ja aktsiisimäär. „Ei tohi unustada, et alkohoolsed joogid on aktsiisiga maksustatavad tooted. Valede tootmisvõtete kasutamine võib kaasa tuua suure toiduohutuse riski,” selgitab Lindsaar.