Lisaks veinidele leidub küllaldaselt põnevaid eestimaised napse, millega üllatada oma külalisi jõuluaja õhtusöökidel. Kodumaised tootjad on jooke luues arvesse võtnud meie traditsioone, kultuuri, esivanemate teadmisi, looduses ja koduaias leiduvaid maitseid ja värve.

Kodumaised maitserikkad napsud sobivad vähehaaval mekkimiseks kas aperitiivi või digestiivina, tervituseks või külmarohuna. Valmivad need peamiselt väikese partiina käsitööna kaunites pudelites ning sobivad muuhulgas ka suurepäraselt kingituseks sõbrale, väliskülalisele või külakostiks. Need on joogid, mille juurde annab rääkida oma „loo”, vahendab Kaubamaja.ee.

Kanged ja karged

Setod on aastaid üritanud seadustada oma traditsioonilise joogi handsa kodus valmistamist sarnaselt teiste EL-i riikide kohalike jookidega. Handsa puhul on tegemist Setomaalt pärit traditsioonilise kange alkohoolse joogiga, mida on sadu aastaid valmistatud rukkist ja rukkilinnastest. Setomaa viinapõletajad ajasid handsat enamasti oma tarbeks. Nüüd on sama nimega jook valminud ka ametlikult Rakvere piiritustehases ning seda tehakse maailma vanimast rukkisordist, mahedast Sangaste põletatud rukkist.

Džinn ei ole küll meie traditsiooniline jook, aga looduslikud eeldused seda Eestis õigesti toota on olemas. Nii ongi valminud 100% eestimaine käsitöödžinn Metsis. Joogi põhjaks on eestimaine mahepiiritus, kadakamarjad on nopitud Kihnust ja Saaremaalt. Valikus on Metsis 44% , mis on aromaatne ja särtsakas, intensiivne. Metsis 44% Barrel aged on aga laagerdunud tammevaatides. Latitude 59 on neist kangeim (59,2%) ja teravaim, kauakestev ja aromaatne. Kõik need sobivad juua nii puhtalt kui ka näiteks kohaliku Mixturi toonikusiirupiga, mis on isikupärane ja intensiivne, ning tulemuseks on suurepärane kokteil.

Omalaadne on kindlasti ka Tartu õlletootja A. Le Coqi loodud Hop Schnaps ehk humala naps. Tegemist on lager-tüüpi õllest valminud 38-kraadise joogiga. Tootmismeetod ja tooraine rikastab Hop Schnapsi mõnusalt kerge humala- ja linnasearoomiga. Õllene naps on villitud vahvasse disainpudelisse. Igati huvitav proovida shot’ina.

Lisaks õlle destillaadile leidub ka kodumaisest siidrist valminud kange jook: Jaanihansu siidrikojas on kargest siidrist valmistatud õunanaps, mis on jõulise õunaaroomi ning pehme pika järelmaitsega. Kodumaisest õunast digestiivi peaks nautima toatemperatuuril ja tulbiklaasist, mitte külmana ega pitsist.

Näitlejanna Tiina Tauraite on oma särtsaka napsu „Pipar & Viin” valmistanud kodumaisest mahepiiritusest ja isekasvatatud tšillipipardest. See on käsitöötoode, mille tšillitulisus on saavutatud „elusate”, mitte kuivatatud pipardega. Värsked piprad annavad viinale rohelise muru aroomi ja magususe. Igal sügisel valmib üks aastakäik viina, mille maitse kujuneb just konkreetselt selle aasta tšillipipraid mõjutanud kasvutingimustest, temperatuurist, päikeselistest ja vihmastest päevadest. Sellel suvel oli „murumaitset” andva tšilli toon võrreldes möödunud aastaga palju otsekohesem ja jõulisem. Väike pits annab talvisel ajal sooja ja ergutab seedimist.

Ravimtaimedest marjadeni

Ravimtaimedest alkohoolseid leotiseid on Eestimaa kodudes läbi aegade valmistatud. Metsamoorina tuntud taimetark Irje Karjus ning joogitootja Koch on loonud Eesti ravimtaimedel põhineva ja rahvameditsiini järgiva eliksiiri. Kõik taimsed koostisosad on korjatud Lõuna- ja Lääne-Eesti metsadest nende energia kõrgperioodil mai lõpus ja juuni algul. Metsamoori taimesegudest naps passib turgutuseks just külmadesse talveõhtutesse. Ise nimetab ta eliksiiri väega joogiks, milles kolm põhikomponenti: puhastava toimega kaselehed; põletikuvastane, valuvaigistav ja immuunsust tugevdav kuusk ning antibakteriaalse toimega männikasvud.

Vanadest retseptidest on napsude valmistamisel inspiratsiooni saanud ka Tallinna vanalinnas asuv keskaegne restoran Olde Hansa. Olde Hansa köömnenaps ehk akvaviit (’eluvesi’), mis on ideaalne õhtu alustamiseks ja/või lõpetamiseks. Olde Hansa kombe kohaselt tuleb napsutopsi hoida pöidla ja väikese sõrme vahel. Enne joomist hüüa „Vivat!” (ladina keeles ’elagu!’) ning tühjenda tops üheainsa sõõmuga.

NobenapsMustasõstra-piparmündi Nobenaps puhul on tegemist mahedama ja marjasema maitseviinaga. Napsu mahedus ja intensiivusus on saavutatud Eestis kasvanud maheviljade ja mahepiirituse kokkusegamisel. Magustamiseks on kasutatud mahedat eestimaist mett. Sobib hästi ühele korralikule eestimaisele õhtusöögile punkti panemiseks, samuti kuuma jõulujoogi põhjana koos vürtside ja õunamahlaga.

Särtsaka Säde napsu lugu algas Tallinna tuntud restoranist Leib, kelle kirg on kasutada lihtsat kodumaist toorainet. Puhtast loodusest marjad, Eesti rukkiviin, näpuotsatäis suhkrut ning aeg joogi küpsemiseks. Säde mustasõstranaps on valmistatud Viira talu mustadest sõstardest ja Eesti rukkiviinast. Käsitöönaps on olnud restorani Leib uhkus juba viis aastat. Nüüd on valminud ka Säde metspihlakanaps, milles on enne esimesi öökülmi korjatud küpsed Lõuna-Eesti pihlakad, mis annavad napsule delikaatse mõrkja, samas puuviljase maitse.Põhjaka Astelpajunaps

Teine tuntud ja hinnatud Eesti restoran, kes valmistab oma kaubamärgi marjanapsusid, on Kesk-Eestis väärikas mõisas asuv Põhjaka. Põhjaka astelpajunapsus on koos Lõuna-Eesti astelpajumarjad ja mahe rukkipiiritus, lisaks kaevuvett ja natuke suhkrut. Astelpajunaps on tugevalt marjase, magushapu maitsega keskmiselt kange naps. Astelpajumarjad on teadagi hinnatud ka oma tervistavate omaduste poolest.

Hiljuti lisandusid valikusse veel ka kuusevõrse- ja pihlakanaps. Noore rohelise kuusevõrsega naps on kaunilt heleroheline. Seda on pidulikus peolauas hea pakkuda värske ja maitsva aperitiivina. Kergelt mõrkjat pihlakanapsi peaks serveerima jääkülma napsina ulukiroogade, eriti põdraliha juurde.

Tekst: Kadri Aguraiuja
Stiil: Kristi Uudmäe
Fotod: Erik Riikoja

KingitusOma Maitse