Enamikus siidrites segatakse eri sorte, ent on ka üheõunasiidreid. Üks lemmikumaid siidriõunu kannab Marie-Antoinette’i nime. Siidreid on valdavalt tehtud õuntest ja neid eelistavad klassikaliste siidrite austajad, aga üsna tuntud ja magusa­sõprade ringkonnas hinnatud on ka pirnisiidrid.

Enne valmistamisprotsessi õunad korjatakse, sorteeritakse ja pestakse. Nendest sõltub kogu siidri kvaliteet – viljad peavad olema mahlased, magusad, hästi küpsenud ning hea happelisuse ja tanniiniga. Mõnusalt täidlase siidri jaoks on vaja kasutada mitut liiki õunu: see annab joogile tasakaalustatud maitse.

Heas tasakaalus segu võib sisaldada näiteks 50 protsenti neutraalseid, 20 happelisi, 20 aromaatseid ja 10 protsenti mõrkjaid õunu. Ühe liitri siidri valmistamiseks kulub olenevalt õunade mahlakusest 1,3–1,8 kilo ubinaid.

Kuidas valmistada siidrit?

Õunad purustatakse püreetaoliseks seguks, mis jäetakse umbes ööpäevaks sooja. Püreest pressitakse mahl, mis pannakse mitmeks kuuks tammevaatidesse käärima. Vaadid asuvad keldris, kus on temperatuuri umbes 13 kraadi, sest jahedus mõjub valmiva siidri maitse­omadustele hästi.

Kääritamine on protsess, kus pärm muudab õuntes sisalduva suhkru alkoholiks ja süsihappegaasiks. Kõige ehedam on pastöriseerimata siider, kus kääritamistöö teeb õuntes endis leiduv pärm. Ühtlase käärimise saavutamiseks lisavad tootjad vahel veidi pärmi juurde.

Keskmiselt on õuntes 12–14 protsenti suhkrut, millest on võimalik kääritada kuni 6protsendilist alkoholi. Lühiajalisema õunamahla kääritamise tulemuseks on magusam ja lahjem siider, pikaajalisemal kääritamisel muutub rohkem suhkrut alkoholiks ning saame kuivema ja kangema siidri. Magusamad siidrid on tavaliselt 2–3 protsenti ja kuivemad 4–6 protsenti kanged.

Enamik traditsioonilisel meetodil valmistatud siidritest kuumutatakse protsessi lõpus mõni sekund 78 kraadi juures, sest see välistab halbade bakterite tekke. Kui siider on valmis, siis see filtreeritakse ja villitakse pudelitesse.

Siidri värvus varieerub helekollasest pruunini ja läbipaistvuselt selgest häguseni olenevalt fermentatsioonist. Hoolimata filtreerimisest, võib naturaalse siidri pudelisse vahel ka kerge sade tekkida, aga see ei mõjuta joogi kvaliteeti.

Millist siidrit valida?

Rahvas peab siidriks mitmesuguseid vedelikke, näiteks nimetatakse siidriks ka pelgalt suhkru­veest, gaasist ja aroomidest valmistatud jooki, mis ei sisalda üldsegi puuvilju. Ka purgile lisatud kiri „Natural” on eksitav – tavaliselt on siis joogile lisatud pisut õunaveini, et maitseomadusi parandada.