Kõike seda informatsiooni ära kasutades avaski Kellogg's maailma ühes suurimas linnas, täpsemalt selle linna peaväljakul ehk Time Square'l, iroonilise nimega kohviku Kellogg's New York, milles pakub erinevaid hommikuhelbeeineid hinnaga 7,5 dollarit portsjonist. Kui see hind lahti võtta, siis 50 sendi eest saab hommikuhelbeid, kuid ülejäänud 7 dollarit maksab kinni selle, et nende retseptide loomisel on olnud abiks nii mõnigi maailmakuulus peakokk. Näiteks Momofuku Milk Bari asutaja Christina Tosi ja New Yorgi ühe kuulsaima restorani Per Se peakokk Anthony Rudolf.

Kohvik surub väga tugevalt sellele hipster-sootsiumi närvile, pakkudes veidraid eineid nagu näiteks kausitäie helbeid maasikate ja rohelise tee pulbriga. Tegemist on väga selgelt vaid turundusele suunatud käiguga, millega püütakse ennast riputada sappa ühele maailma hetkel tugevaimat turumõjutaja jõudu omavale sotsiaalsele subkultuurile.

Ning see pole esimene kord, kui Kellogg's seda teeb. 19. sajandi lõpus, kui dr. John Harvey Kellogg koos oma vennaga maisihelbed leiutas, reklaamiti neid helbeid kui kristlikku toitu, millel on keha kosutav, kuid maitsetusega muid meeli mitte erutav toime. Maisihelbed pidid hoidma inimestest eemale ebasündsad seksuaalsed tunded ning isegi piirama vajadust eneserahuldamise järele.

70ndatel ja 80ndatel haagiti ennast sappa toona ülitugevale pop-kultuuri ilmingule ehk televisioonile ning loodi maisihelbeid Tondipüüdjate ja Flinstones' multikate ning Pac-Man'i mängude järgi. Maisihelbeid müüdi reklaamides seda kui Peeter Paani toitu ehk toitu, millega said ka täiskasvanud ennast lastena tunda.