Teistpidi taas võiks valdavat osa naisterahvaid nimetada vastavalt abieluseisusele kas proua või preili Aedviljaks, sest neile meeldib millegipärast jäneste ja kitsede eest toitu ära süüa. Samas ei ole võimalik elatuda pelgalt lihast, ning kartulist ja riisist selle veerde saab meestelgi ühel hetkel villand.

Kui suvemaja ümber on aed, mida rohenäpust abikaasa himuga peab, hakkad lõpuks harjuma, et haukad grill-liha kõrvale tšilliseid ube, juustuga kaetud ja ahjus küpsetatud suvikõrvitsaid ja muudki.

Aga ikkagi lõid personaalse proua Aedvilja silmad ülelahenaabri raamatut sirvides rohkem särama. Küll aga on kogenud luuraja piisavalt tähelepanelik, et hoomata retseptide lõppu lisatud kastmete valmistamise õpetusi, mis pakkusid tõsist huvi ka härra Mitteaedviljale.

Üht-teist sai juba proovitud ning maitses hää. Segastel asjaoludel (ilmselt on siiski koduse proua Aedvilja käsi mängus) kasvavad aia taga miskid lilled, mille juurikaid nimetatakse maapirnideks. Neid saab kenasti kasutada kala kõrvale sobiva kartulitambi mahendamiseks ja maitsestamiseks, aga nüüd suskasime paar peotäit pirne ahju, nagu raamatus õpetet — õli, soolt ja koriandiseemneid juurde — ja küüslaugu dipikaste kõrvale. Retseptiraamatutega on nii, et sealt saab idee mida edasi arendada. Järgmisel korral proovime maapirnile lisada terava tšillipulbriga särtsu ja dipikastmele sidruniga hapukust, siis peaks saama täiuslik.

Peagi, nagu võib aru saada, ilmuvad meil lauale mitmed raamatus olevad salatid ja küpsetatud juurikad. Ise prooviks valmis saada sibulasupi ja bouillabaisse. Ka talveminestroone tundub ahvatlev, ja seene-kreveti ceviche ja parim kartulisalat ja topeltmarineeritud seafilee ja tilliliha. Ning lambakoodigi peaks koos köögiviljadega ahju suskama. Aga kodusel proua Aedviljal on, nagu tunda, ülelahe kolleegi retseptidega veelgi suuremad plaanid.

Pirjo Toikkanen, „Proua Aedvilja värvilised toidud”, tõlkinud Marika Vingissaar, Ühinenud Ajakirjad, 206 lk.