Jaanipäev on Eesti rahvakalendri suvepüha, mis langeb 24. juunile. Seda tähistatakse traditsiooniliselt jaanilaupäeval ehk 23. juunil. Millised on olnud jaanipäevakombed ja –toidud?

Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, kus seda peetakse Ristija Johannese sündimise päevaks. Erinevalt paljudest teistest tähtpäevadest on jaanipäeva puhul tähtsam jook kui söök. Mulgimaal valmistati jaanikahja – õlut, millele lisati mett. Jaaniõlu oli ka ohvrijook, mida visati jaanitullegi. Kuigi õlut oli võimalik osta nii mõisast kui kõrtsist, tegi iga korralik peremees jaaniks ise õlut, vahendab Maablogi.ee.

Inimeste kõrval ei unustatud jaanipäeval ka loomi. Pere ja loomade hea tervise ja õnne nimel ohverdati toitu tulle või ohvrikivile. Hallistest on säilinud järgmine toidu ohverdamistoimingu kirjeldus:
“Jaanilaupäeva õhtul tehti suur tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ümber tule, jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ümber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised tohtisivad seda näha – seda püha saladust ei julgenudki teised tähele panna-, viis ohvrikivi peale ja ütles: „Maa ema, sa andsid mulle, nüüd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!“. Selle järel istusivad kõik tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.”

Jaanipäeva peetakse ka karja- ja karjasepühaks. Piima oli vabalt võtta, sest suve algus oli lehmadel parim piimaaeg. Sellest tulenevalt iseloomustab kogu Eesti jaanipäevamenüüd rohke piimatoitude kasutamine. Jaanipäevaks valmistati paremaid sööke kui tavapäevadel.

Munatoidud

Traditsiooniliste toitude hulka kuulusid munatoidud – keedetud munad, erinevate maitsetega munavõid, munapuder, munahüüve. Jaanipäevaks värviti mune kaselehtedega heleroheliseks ja tüdrukud kinkisid neid kiigemeistritele.

Munavõi retsept

100 gr. võid, 3 keedetud munarebu, sinepit, veidi valget pipart, soola. Keedetud munarebud hõõruda läbi sõela ja vahustada võiga. Maitsestada sinepi, valge pipra ja soolaga.

Sõir ja korbid

Kohupiimast tehti sõira ehk kohupiimajuustu, küpsetati erinevate täidistega korpe – magusa või soolase kohupiimaga, mannapudrukattega. Sõira e. kohupiimajuustu retsept Kurgja moodi.

1 l piima, 500g rammusamat kohupiima, 2 muna, 50g võid, 2 tl soola, maitseks köömneid (või tilli, küüslauku). Kuumuta piim keemiseni, lisa kohupiim. Kuumuta saadud massi ühtlaselt segades seni kuni eraldub vadak (s.t. piim muutub sinakaks). Tõsta kokkuläinud kohupiim sõelale nõrguma.

Sulata poti põhjas või, lisa nõrutatud kohupiimamass.Kuumuta puulusikaga pidevalt hõõrudes, kuni moodustub ühtlane mass. Sega hulka soolaga lahtiklopitud munad ja kuumuta veel vähemalt 5 min. pidevalt massi segades. Siis lisa köömned. Kuum sõiramass panna kaussi hanguma.

NB! Köömned annavad paremini maitset, kui neid on eelnevalt kuumal pannil veidi röstitud. Kohupiima nõrutamise ajast sõltub, millise konsistentsiga sõir jääb. Pehmem sõir jääb, kui vähem aega nõrutada. Siis jääb osa vadakust kohupiima hulka.

Jaanipäevaks tehti tingimata ka värsket võid

Jaanilaubal tehtud või on kõige häda vasta suur abi ( Suure-Jaani). Jaanipääva ööse peab perenaine alasti võid tegema, siis on hea võisaak (Jõhvi).

Tugevamaks toiduks oli liha ja leib

Kui perel oli võimalik, siis “jaanipäeval tapeti lammas, mis ammu selleks juba ette arvatud oli, ja keedeti siis liha ja käkkisi, mis jaanilaupäeva õhtul ja jaanipäeval söödi” (Halliste). Käkke valmistati kas kamast, odrajahust või odratangupudrust erinevate lisanditega ja keedeti lihaleemes. Kamakäkke söödi hapupiimaga.

Odrajahukäkkide retsept

50 – 100 g pekki, 1 sibul, köömneid, soola, 2 klaasi vett, 4-5 klaasi odrajahu. Kuubikuteks lõigatud pekk ja sibulad pruunistada kergelt, lisada maitseained, vesi ja jahu. Segada ühtlaseks massiks ja vormida märgade kätega kanamunasuurused käkid. Keeta lihasupis või lihaleemes 10-15 min. Lauale anda kuumalt lihasupi juurde.

“Kaks kord aastas kõht mul tühi, jaanipäev ja nelipühi.” Nii öelnud noored Kirbla kandis.

Vaatamata pühadeaegsele rikkalikule toidulauale, ei olnud noortel sageli aega kõike seda toiduküllust nautida, sest jaaniööd olid valged ja lühikesed just nagu tänapäevalgi. Ja pidutsemiseks ei olnud sobivamat aega kui soojad ja valged jaaniööd, mil külvitööd olid tehtud ja ees ootas kiire heinaaeg.

Jaanitulele minnes võeti kodunt ka toitu kaasa, mida siis lõkke ümber ühiselt söödi

Perenaistel oli kartulikorvi pandud puhtad linad ja korbid sees, neid pakuti ringi, istuti maas, söödi, joodi ja tantsiti. (Karksi)

Vanasti võetud korpe kaasa jaanitulele ja söödud neid seal. Samuti joodud jaanitulel õlut. Mõnikord vistaud natuke õlut jaanituldegi. Nüüd enam ei taheta sedaviisi õlut raisata, vaid jaanitulelised joovad õlle ise ära. (Helme)

Lahke perenaine ja peremees tõivad toidud jaanitule juure ja peremees tõi isegi viina ja koduõlut, aga ihnuskoi ei toonu midagi. (Rannu)

Oma Maitse