Kohvikutes ja restoranides leiab üsna sarnase sortimendiga toitude valiku. Toome nende seast välja kõige populaarsemad nii turistide kui ka kohalike seas. Mõned pakutavate toitude ning käikude kindlad nimetused on tuttavad ka maitsed.ee lugejale, kuivõrd neid leiab samuti Eesti menüüdest.
Toiduvalikut ilmestavate menüüde esimestel lehtedel on traditsiooniliselt eelroad ehk antipasti-d. Firenze piirkonna restoranides on selleks tavaliselt röstitud saiaviilud looma, kana, hane või pardi lihast või maksast. Sageli segatakse see hakitud anšoovise, sibulate ja maitset eriliselt rõhutavate kapparitega.

Eelroa või ka kogu toidukordade kaaslasena võib välja tuua leiva ja saia, mis on piirkonna elanike üheks tähtsamaks põhitoidu kaaslaseks. Eesti mõistes on leivaks pigem tavalisest nisu või täistera jahust tehtav sai, mida kasutatakse võileibade, suppide, aga ka salatite ja praadide juures. Toskaana tavaline sai (pane sciocco) küpsetatakse traditsiooniliselt ahjus, kuid selle jahule ei ole lisatud grammigi soola. Suupistena pakutakse Firenze piirkonnas muidugi ka saia, mida on maitsestatud imehea oliiviõli ning soolakristallidega. Üha enam hakkab levima ka täistera küpsetisi, kuid nisujahust tehtud pasta nautlejad eelistavad siiani pigem tavapärast valge jahuga tooteid.

Saia kasutamise hea näide on näiteks Ribollita supp tomatitega, mis valmistatakse mustast kapsast, ubadest, tomatitest ja teistest juurviljadest, mille põhjaks on oliiviõliga piserdatud saiaviilud. Samuti ka Panzanella supp, mida tõelistel supifännidel on ehk raske mõista, sest traditsiooniliselt koosneb see saia viiludest, tomatitest, saiakuubikutest, sibulast, basiilikust, oliiviõlist ja veiniäädikast.

Põhiroaks eelistavad paljud itaallased bistecca alla fiorentina rooga, mis on karnivooride lemmikuks. Nimelt see on enamjaolt kuni paarikilone loomaliha lõik, mis grillitakse krõbedaks väljastpoolt, kuid selle sisemus jäetakse pooltooreks. Grillil kasutatakse aroomi andmiseks söödavaid kastaneid, lisaks maitsestatakse soola, pipra, oliiviõli ja sidruniga. Lisaks sellele toidule on levinud paljud hautised looma-, sea või kanalihast (stracotto, arista di maiale, pollo alla fiorentina), mida maitsestatakse piirkonnale omaselt rosmariini, küüslaugu ja sidruniga.

Klassikaline toit on ka trippa alla fiorentina, mis on siseorganite, oliiviõli, sibulate, tomatite ja ohtra parmesaniga dekoreeritud hautis. Ühes variandis (lampredotto) on sarnase sisuga roog leitav ka võileivana tänavatoidu hulgas. Sel juhul on see vürtsises või rohelises ürdikastmes.

Pastat armastavatele inimestele saab piirkonna restoranidest pappardelle sulla lepre, mis on valmistatud jäneselihaga. Pastaks on pikad, laiad ja lamedad papardelle-id, millele lisatakse pikalt hautatud jäneseliha kastmes. Vahel tehakse sama toitu ka hanest või muust kergemast lihast või seentega nagu alloleval pildil.

Pärast kõhtu toitvat ja meeli paitavaid maitseelamusi eel- ja pearoaga, saavad maiamad paitada meeli millegi magusaga, milleks Itaalias on mandliküpsised (cantuccini). Traditsiooniliselt süüakse neid desserdina klaasikese vin santo kõrvale, aga nad sobivad hästi ka tee- või kohvikõrvaseks maiustuseks. Küpsistele lisaks saavad magusagurmaanid proovida ka muid pagaritooteid, millest silmapaistvam on schiacciata alla fiorentina. See on küll üsna tavapärase küpsetise nägu, kuid eriliseks teeb selle vanilje ja sidruniga kaetud suhkur. Seda maistust leiab eriti suurtel üritustel. Väiksematest kohvikutest, mis toodavad müüdavad pagaritooted valdavalt ise, on eriline leid, nagu nimigi viitab, pesca nimeline virsikukook. See on kaetud tuhksuhkruga ja immutatud virsiku mahla ning täidetud ohtra vaniljekreemiga. Topeltsuuruses kohv espresso doppio on siinkohal meeldivaks maitseleevendajaks.

Paljudest restoranidest leiab veelgi hulgalisemalt tuntud roogi, mille retsepte põlvest põlve edasi antakse. Itaallased ei ole kadedad kulinaarianippe ja retsepte jagama, küll aga tuleb huvilisel sel juhul tõestada oma ärihuvi puudumine, viidata autorile ning kinni pidada austusest retsepti aegadetaguste koostajate vastu koos lubadusega valmistada kõik road ainuüksi retseptikohastena ja mis kõige olulisem – itaaliapärase kirega.