Erinumber KODUSED TOIDUD nüüd müügil! Retsepte ja ideid, kuidas tuua oma igapäevalauale häid ja tervislikke maitseid
On väärtus omaette, kui palju me räägime toidust ja söömisest. Maailmas keerutavad täistuuridel foodie’d ja kuigi meil pole seda nii teravalt tajuda ega märgata, siis pigem pole selleks olnud eraldi vajadust. Foodie’t eristab gurmaanist see, et ta naudib samuti head ja värskelt valminud toitu, kuid see, mis on tema laual, peab olema võimalikult kohalik, võimalikult vähese jalajäljega toodetud ja võimalikult mahe. Kõike võõramaist otseselt ei väldita, sest just see annab sageli roale vajaliku omapära, erilisuse, finessi. Gurmaani huvitavad aga just nimelt erilised toiduained ja ta on valmis kihutama või teise maailma serva, et mõnd teatud sorti austrit või lihaviilu “enne surma” ära proovida. Kui foodie söödud toidul on autor ja kana- või aedviljakasvataja nime- või koguni nägupidi teada, siis gurmaan, kelle elujanu rahuldab nauding, peab seda oluliseks, kuid mitte prioriteediks. Nii sümboliseeribki foodie’de liikumine pigem elustiili, mis kõlab meie jaoks nii võõralt, kuid kannab endas samas kõike seda, mida eestlane maa soolaks nimetab: heas korras väiketootmist, kodukonna eluvõime tugevdamist jms.
Toidu vallas saab hing üksnes rõõmustada, sest viimasel viiel aastal on meie väiketootmine saanud rohkem kõlapinda kui kunagi varem. Meie toit on saamas tagasi oma nägu ja me oleme valmis üha rohkem aega kulutama sellele, et teada saada, kust meie toit tuleb. Me kasutame võimalusel usinalt OTT-võrgustiku pakutut ja sõidame mööda laatasid, et mõne meistriga ise juttu puhuda ja koju üks korralik singitükk või juustukera vedada. Ja ega me end selle juures mingiks foodie’ks ei nimetagi.
Samal ajal vaatavad meie lapsed oma helendavatelt ekraanidelt Põhjamaade kokki, parimaid pagareid, “MasterChefi” võistlusi ja muid meelelahutuslikke toidusaateid, ise võib-olla hoopis tšipsipakist palukesi nosides. Kuid tasapisi tekib neis teadmine, et toit pole ainult kõhutäide. Ükski tele-show ei asenda seda, mis toimub meie koduses köögis. Nälg kasvab ja paneb nii mõnegi diivanil kössitaja tegutsema, endale ise süüa tegema. Aga enne seda peab ta olema kogenud seda, mis on päris lõhn. Mis tekib näiteks küüslaugu ja sibula praadimistest või värske tilli hakkimisest supitirina kohal. See on põhiosa tuleviku-foodie’de maailmatajust.
Mulle tundub aina enam, et heas ja väga sageli just lihtsas toidus nähakse ehk juba kümne aasta pärast mitte ainult toitainete arvutamise kohustust, vaid hoopis enese väärtustamist. Väikestel igapäevastel asjadel — nagu kodune toit — on omaette tähendus, ja me teame, kes on meie hommikuse kodujuustu valmistanud ning mis loomadelt on selleks piim pärit. Nii teadsid seda ka meie vanaemad. Ring on täis saanud.
Eesti on täpselt nii suur, et “uuele” suhtumisele omalt poolt võimsaid tuure juurde puhuda. Me armastame oma maa saaki ka ilma ülearuse tähelepanuta, kuid omaette kombeks on saanud selle auks siiski valjult trumme põristada. Nii lööme meiegi kulbid ja pajad kõlavalt kokku ja pakume teile välja hunnitult mõnusaid igapäevaroogi juhuks, kui omal ideedest parajasti pea tühi. Kellega seda poleks juhtunud?
Sooje ja õdusaid hetki köögilaua ääres!
Oma Maitse erinumber Kodused Toidud on nüüd saadaval suuremates kauplustes üle Eesti. Lihtsalt mine poodi ja soeta see tubli abimees oma elu lihtsustamiseks. Kui aga soovid end Oma Maitse teemade ja tulevaste erinumbritega kursis hoida, siis telli ajakiri otse koju aadressilt lehed.ee/omamaitse.
