“Suvekohvikutega Pärnus alustasin juba kolm aastat tagasi. Kohvihoovik – aasta ringi lahti olev kohvik – sai alguse aasta hiljem, 2015. aasta kevadel. Mixturiga alustamiseks andsid julguse just kliendid, kes toote väga hästi vastu võtsid. Kõige populaarsem on läbi aegade ikka džinn toonikuga. Teised joogid tulevad tasapisi järele ja neid tuleb lihtsalt ise rohkem tutvustada,” selgitab Udeküll.

Sama ootamatult, kui Ingeri ellu tuli kohvikupidamine, tuli ka siirup. Praegu on siirupist saanud aga kogu tema tegevuse kese. Seetõttu läheb kohvik sellest septembrist kinni ja kogu aeg hakkab kuluma siirupikeetmisele, uute jookide välja mõtlemisele ja katsetamisele. Samas ei ütle naine, et kohvikut uuesti ei tule. Äkki toonikusiirupikohvik? Toonikusiirupikohvikute kett?

Kõik algas … juhusest

“Toonikusiirupiga sain tuttavaks 2015. aastal, kui olin reisil USA-s. Olin seal söögi-joogi avastusretkel. Külastasin üht väikest, aga edukat destillatsioonikoda, kes valmistab kvaliteetset kanget alkoholi ja on võtnud südameasjaks ka kokteilikultuuri arendamise. Nemad kasutavad kokteilides toonikut ainult siirupi kujul, ei mingit tonic water’it. Mõte toonikusiirupist tekitas kohe huvi, sealt ma pudeli kaasa ostsin (vaatamata krõbedale hinnale) ja kohe pärast esimest katsetamist armusin tootesse. Mujal kokteilimaailma mõttes edasijõudnumates riikides on toonikusiirupid üsna levinud,” selgitab Udeküll toonikusaaga algust.

Kohe Eestisse tagasi jõudnuna, siirupipudel taskus, hakkas naine mõtteid mõlgutama, kust hea kokteili tarbeks toonikusiirupit juurde saada. Kuna toode on üle keskmise kõrgemas hinnaklassis, siis uue pudeli tellimine USA-st oleks läinud väga kulukaks. Nii sündiski otsus, et Udeküll hakkab asja uurima ja proovib oma kokteilidesse ise uue siirupi teha.

“Vajalike ainete hankimine võttis omajagu aega, aga peamiselt kulus aeg siiski õppimisele. Kiniin, mis on tooniku peamine komponent, on alkaloid ja kasutusel ravimina. Selle kasutamine on reguleeritud, seega ei saa sellega uisa-päisa ringi käia. Eriti kui eesmärgiks on toote pakkumine ka teistele. Kasutan Mixturis naturaalset kiniini ehk ekstraheerin selle kiinapuukoorest vajaliku määrani ja just seetõttu on toote värv oranž. Katsetamine hakkas kohe pihta ja võttis aega oma pool aastat ning tegelikult jätkub mingil määral tänaseni, kuigi põhiretsept on paigas,” räägib Udeküll.

Igatahes, 2016. aasta suvel hakkas Inger oma kohvikus pakkuma klientidele džinni toonikuga ise valmistatud toonikuga. “Ega ma seda suurelt välja ei reklaaminud, aga džinni toonikuga hindavad inimesed peilisid oma lemmiku kiiresti välja ja hakkasid uurima, kas saaks toonikut ka koju kaasa osta. Tagasiside oli positiivne. Järgmine samm oligi pakendamine ja brändimine,” selgitab toonikumeister.

Toote lõpliku pakendamise ja tunnustamiseni jõudis naine aga alles käesoleva aasta esimestel kuudel. Nimeks sai jook Mixtur ja esimest korda oli see avalikkuse ees sommeljeede veinimessil, mis toimus veebruaris Kultuurikatlas. Omajagu õppimist ootas veel enne toote lõplikku pakendamist ja tunnustamist. Siirupitoonik on praeguseks müügil juba üsna mitmes poes, e-Drinksi kauplustest Bestwine'i veinipoodideni ning Sipi veini- ja õllepoest Kaubamajani.

15 liitrit siirupit nädalas

Aga algusse … mis asi on toonikusiirup? Oleme üldjuhul harjunud, et toonikud kokteilide segamiseks tulevad valmiskujul ja ei mõtle eriti, kuidas need jookide pikendused algselt kokku “keedetud” on. Enamasti segatakse suurtes tünnides veega kokku kindla retsepti järgi valmistatud siirup, villitakse, lüüakse CO2-ga mull sisse ja toonik rändabki poodi. Udeküll on jätnud etapi vahele ning segab kokku ja villib just siirupit, mida iga inimene saab vastavalt oma soovidele, eelistustele “pikaks” segada. Toonikusiirup annab toonikuga džinnikokteili tegemisel juurde mitmeid uusi alkeemilisi dimensioone: siirupiga saab vastavalt tujule muuta joogi magusust, mulliga siirupipikendajaks võib olla erineva mullitiheduse, soolasuse või maitsega vesi.

“Siirupi katsetusprotsessis üritasin saada peamiselt pihta sellele, millest siirup üldse koosneb. Ega ükski tootja ju oma retsepti täielikult kuskile kirja ei pane. Alguse sai kõik baasretseptist, mida hakkasin painutama vastavalt maitsele ja kuhu hakkasin lisama uusi komponente või neid ära jätma. Järgmiseks oli vaja paika loksutada koostisosade omavaheline tasakaal – see oli tagasi mõeldes ilmselt kõige raskem osa kogu arendusest. Nagu ma ise armastan enda kohta öelda, siis olen n-ö happefriik. Mind alalõpmata häirib, et jookides ja ka söökides pole piisavalt hapet. Või on teine äärmus, hapet on liiga palju ehk kõik muu kaob ära. Siin tuligi see tasakaal leida. Usun, et sain hakkama,” mainib Udeküll.

Tagajärgedele otsa vaadates ei mäleta Inger näiteks, kui palju erineb pudelisse jõudnud siirup sellest, mis algselt kokku segatud sai. Siirupimeister ütleb ainult, et maitsed on paika loksunud ajapikku ja juurde on tulnud ka n-ö salajasi nippe, mis kõik lõppmaitsele midagi juurde annavad.

Mixturi toonikusiirup on käsitöötoode, mille valmistamine on suhteliselt aja- ja energiakulukas. Kvaliteedi hoidmiseks ei taha Inger kiirustada ning hoiab praegu joont, et valmistab 15 liitrit toonikut nädalas – piltlikult toodab täpselt nii palju, kui tellimusi on.

“Lõppenud suvel jäi tootmispool ja seetõttu ka siirupimüük tagaplaanile, sest minu kohvik Pärnus röövis kogu tähelepanu ja energia. Suur osa toodangut läks oma kohviku tarbeks ja tegelikult jäi isegi puudu. Siit ka otsus kohvik sulgeda ja pühendada end täielikult Mixturile ja potentsiaalsetele uutele toodetele. Plaanis on kasvada nii Mixturiga kui ka arendada uusi tooteid. Aasta lõpuks on plaanis toodangut vähemalt kahekordistada. Sellest sügisest on mul plaanis asuda ka jookide tehnoloogiat õppima, et oma teadmisi täiendada. Tunnen, et kogu aeg tahaks aina rohkem ja rohkem teada,” mainib uue aja alkeemik.

Mikstuur ja mullivesi

Mixturi “keedab” (selgemate ja puhtamate maitsete saamiseks Inger tegelikult siirupit ei keeda, vaid leotab ja segab kokku) Udeküll praegu üksi, abiks elukaaslane ja lähedasemad sõbrad/kliendid. Nii nagu ikka väikeettevõtlus ja uue toote turuletoomine käib. Kuidas aga kolm aastat siirupi sees elanud Inger ise oma toodangut meelsaimini tarbib?

“Minu viimase aja lemmikviis on lihtsalt mulliveega segamini. Põhimõtteliselt lisan jääga täidetud klaasi siirupit ja pikendan mulliveega nii pikaks, kui parasjagu hea tundub. See ongi see võlu ise mängida. Sellisel kujul Mixtur pidavat olema ka ülimalt hea pohmellirohi. Endal pole ammu sellist pohmelli olnud, et oleks õnnestunud katsetada. Enamik teisi joovad ilmselt Mixturi peamiselt džinnikokteilina, kuigi soovitan katsetada ka muude jookidega. Siin on nii palju võimalusi. Näiteks törts vahuveini sisse annab väga mõnusa nüansi. Üks hea kokteil on veel Mixtur Negroni. Proovige järele,” mainib Udeküll.

Praegu on Mixtur siiski pigem retoranides kokteilisegamisel saadaval, Tallinnas näiteks restoranis Leib. Samuti on Tartus asuva ööklubi Maasikas baarmenid pannud kokku VIP-ala nimikokteili, mis kasutab just Ingeri toonikusiirupit. Pidavat jube populaarne jook olema.

“Leiva restorani inimesed oskavad Mixturi väga hästi just ka alkoholivabana teha ja ühtlasi toidu kõrvale sobitada. Kuna toodang on seni olnud pigem väike, siis aktiivne müügi- ja reklaamitöö on seetõttu tagaplaanil. Muidugi on toonik siirupi näol veel Eestis paljudele ka võõras. Minu enda kohvikus Pärnus on terve Mixturi kokteilimenüü. Pean tunnistama, et välismaalastelt olen Mixturile saanud eriti palju positiivset tagasisidet,” räägib Udeküll.

Toonikusiirupit tasub valida siis, kui tahad miskit erilist ja nautida häid hetki, mis on tulvil maitseid. Mixtur on väike luksus, millega käib kaasas emotsioon ning uhkus oma maitse järgi valmistatud joogi üle. Luksus, mida saab kontrollida, luksus, mis sõltub täielikult jooja ja segaja maitsest.

“Ma naudin seda hetke, kui näen, et keegi on omale Mixturist joogi valmistanud ja esimene emotsioon, mis minuni jõuab, on endamisi öeldud „Nii hea!”,” naeratab Inger.