Kuigi Eesti ei kuulu kindlasti traditsiooniliste teeriikide hulka, on see kuum jook viimasel ajal üsna palju kuulsust kogunud - teesegude valmistamist on alustanud uued kodumaised teetootjad.

On kuuldusi ka kaasmaalastest, kes hoopis Gruusias teeistandust pidama on hakanud. Mida see kuum jook endast õigupoolest kujutab, selgitab Gruusias teekasvatusega tegelev Miina Saak.

Kas kasvatada musta või rohelist teed?

"Paljude jaoks on ilmselt uudis, et teetaimi kasvatades ei ole vahet, mis sorti teed lõpuks tehakse. Lihtne on ette kujutada, et musta ja rohelise tee eristamine käib umbes samuti nagu veini puhul - punase veini puhul kasvatad punast viinamarja, valge veini puhul valget, siis tegelikult on teetaimi ainult üks (ladina keeli camellia sinesis). Ühtlasi ei ole näiteks armastatud piparmündileotis tehniliselt üldse tee," tõdeb tee-entusiast Gruusias.

Tee erinevatest headest omadustest on palju räägitud- esialgu idamaa tarkade, hiljem ka teadlaste poolt. Kui hästi otsida, leiab tõenäoliselt pea iga eksisteeriva haiguse kohta artikli, kus öeldakse, et selle raviks või ennetamiseks oleks hea mõnda sorti teed järjepidevalt tarbida.

Näiteks on teele omistatud vähki, diabeeti, südamehaigusi, Parkinsoni tõbe, Alzheimerit ja ülekaalulisust ennetavaid omadusi. Teaduslikult rääkides on põhjuseks tees sisalduvad antioksüdandid ja fütokemikaalid.

"Üks tore Idamaade vanasõna ütleb, et kui kõik inimesed iga päev teed jooksid, läheksid apteekrid pankrotti," lisab Renegade Tea Estate nime all Gruusias teed kasvatav Miina, "lisaks kulub kvaliteetset lahtiste lehtedega teed tassi kohta vaid 2 grammi".

Nii siis, ikkagi kõsimus: millist teed kasvatada?

Valge tee

On teesortidest kõige väiksema töötluse läbinud ning maitselt pehme ning nüansirohke. Neid õrnu maitseid tabavad tõenäoliselt hästi vaid vilunud teejoojad, aga ükskord ehk jõuame me kõik ka sellele tasemele. Kuna töötlusprotsess on minimaalne, siis mängivad siin kõige suuremat rolli ka teelehe loomulikud kvalitatiivsed omadused. Korje toimub tavaliselt varakevadel ning valdavalt saavad valgeks teeks vaid teelehe kõige nooremad pungad ja lehed. Kui teelehtede valik on keeruline ja korjamisaeg limiteeritud, siis protsess ise on lihtne- pärast korjamist tuleb teelehed vaid kuivatada ja mõningatel juhtudel ka rullitud.

Roheline tee

Valmib samuti üsna väheste sammudega ning teoreetiliselt oleks võimalik hommikul korjatud teelehtedest pärastlõunal juba teed juua. Praktikas juhtub seda muidugi harva, kuna tee läbib reeglina mitmeid vahemehi, kuid see on juba teine jutt. Tee saamiseks tuleb teelehed kuumtöödelda- näiteks kuuma auru või nö praadimismeetodi abil. Seejärel, olenevalt tootjast, lehed kas rullitakse või purustatakse, et maitseomadused paremini välja tuleks ning lõpuks kuivatatakse.

Musta tee

(Hiinas tuntud, kui punane tee) saamiseks tuleb korjatud teelehtedega pisut rohkem vaeva näha. Pärast korjamist lehed närtsitatakse (ehk jäetakse mõneks tunniks või isegi päevaks sooja kohta seisma), seejärel teelehed rullitakse, muljutakse või purustatakse, et teetaimest kõik võimalikud maitseomadused välja tuleks ning jäetakse oksüdeeruma. Kes keemiatunnis tähele ei pannud, siis oksüdeerumine on põhimõtteliselt kõik see, mis teelehega soojas ja niiskes kohas toimuma hakkab. Selle protsessi käigus saabki tee endale iseloomuliku musta värvi. Kogu protsess lõppeb jällegi kuumtöötlusega, et kõik keemilised protsessid seisma panna ning teele viimane lihv anda.

Oma Maitse