Väikse sissetulekuga perede lapsed enim ohus

Arenenud maades on ülekaalulised just nende perede lapsed, kus sissetulek on kasin. Arengumaades on hoopis vastupidi – ülekaalulisi lapsi leidub kõige rohkem rikastes peredes. “Euroopa Pediaatria Akadeemia hinnangul on laste rasvumine sel sajandil rahvatervise probleem number üks. Kui me midagi ette ei võta, hakkab oodatav eluiga lühenema,” rõhutas Einberg.

Märkimisväärne fakt on seegi, et kui mõni aasta tagasi oli kõige rohkem ülekaalulisi lapsi Inglismaal, siis praegu on esikohal Kreeka. Selline tendents Vahemere maades ­aina süveneb. “Lõuna-Itaalias on piirkondi, mida rasvunud lastega seoses saab võrrelda juba mõne USA piirkonnaga,” nentis Einberg. Põhjamaades on need näitajad pigem head.

60% tüdrukutest ja 40% poistest ei tee sporti

WHO andmetel on laste ülekaalu taga peamiselt muutused igapäevases toitumises. Sagenenud on energiarikaste toitude tarbimine, kiudainete osakaal toidus on väike, aga küllastunud rasvu leidub menüüs rohkesti. Ahvatlusi pakub pidev toidu olemasolu kodudes ja eluviis on väheaktiivne.

“Tihti ei seisne probleem liiga sagedases söömises, vaid selles, et hommikusöök jäetakse ära, koolis süüakse vähe, aga see-eest väga palju,” lisas arst. Lapsed söövad vajaminevast toidukogusest kaks korda rohkem küllastunud rasva, soola ja suhkrut.

40% poistest ja 60% tüdrukutest on passiivsed, st nad ei tee sporti vähemalt tund aega päevas, mis on lastele soovituslik. Einberg märkis, et laps peaks valima spordiala, mis talle endale meeldib. Spetsialistid soovitavad ujumist, kuna see koormab liigeseid vähe, kuid haarab paljusid lihasgruppe. Vähemalt 60 minutit päevas peaks füüsilist koormust saama kõik, ka normaalkaalus lapsed.

(Foto: Shutterstock)

Eesti koolilaste seas ülekaalulisust üha rohkem

Üks sagedasemaid geneetilisi sündroome, millega kaasneb raske rasvumine, on Praderi- Willi sündroom. “Tänapäeval jõuab arsti juurde õnneks vähe selle sündroomiga lapsi, kellele diagnoos vastsündinuna on panemata jäänud,” märkis Einberg.

Haigust esineb üks juhtum 10 000 – 15 000 sünni kohta ja enamasti (73% juhtudest) on põhjuseks kromosoomi 15q11-q13 deletsioon. Haigust on võimalik diagnoosida ka Eestis.

Praderi-Willi sündroomiga lapsi iseloomustab juba vastsündinuna hüpotoonia ja imemisraskused. Toitmisprobleemid kestavad ka imikueas ja sellest tuleneb halb kaaluiive. Vanuses 1–6 läheb haigus teise faasi, tekib suur söögiisu ning lapse kaal kasvab kiiresti.

Sageli kirjeldatakse sellest sündroomist kõneldes juhtumeid, kus pere on sunnitud köögiukse lapse eest lukustama. Teist tüüpi diabeeti on Einbergi sõnul Eesti lastel seni vähe diagnoositud. Samas sagenevad kõik haigused, mis on rasvumisega seotud, ka lastel.

Peale glükoositolerantsuse häire ja insuliiniresistentsuse on ülekaalus lastel kõrgenenud vererõhk ja tekib uneapnoe. Samuti esineb ortopeedilisi haigusi ja maksa healoomulist rasvumist. Rasvunud lapsed on tihti kimpus psühholoogiliste probleemidega, kujuneda võib isegi depressioon.
Kogu maailmas on ülekaalus lapsi 10% ja neljandik neist on rasvunud. Kõige rohkem on ülekaalulisi lapsi Ameerikas, teisel kohal on Euroopa.

Eesti kohta nii hea statistika puudub. Siiski on olemas haigekassa andmed. Neist nähtub, et Eestis on 160 000 kooliealist last, kelle hulka on viimase viie aastaga lisandunud enam kui 6000 ülekaalulist. Seega on pea igal aastal ülekaaluliste koolilaste arv kasvanud 1% jagu ja praegu on umbes iga kümnes kooliealine ülekaaluline. Seejuures on neid Tallinnas ja Harjumaal rohkem kui mujal Eestis.
WHO andmetel oli 2004. aastal maailmas ülekaalulisi ja rasvunud lapsi alla viieaastaste hulgas 22 miljonit ja 5–17aastaste seas 155 miljonit. Kolm protsenti 5–17aastastest on rasvunud ning nende hulk ei kasva Einbergi sõnul mitte ainult USAs ja Euroopas, vaid ka väikse keskmise sissetulekuga riikides.