DIEEDINÕUANDLA | Miks meil tekib just õhtul hundinälg ja kuidas ülesöömist ohjata?
Õhtune ülesöömine, tegelikult ülesöömine tervikuna, on viis, kuidas muuta seda, kuidas me hetkel end tunneme või tegelikkuses nüristada ja suruda alla seda tunnet. Ehk siis söögiga saame end muredest eemale ja mõnutundele lähemale nihutada. Ainus viis, kuidas sellele ülesöömisele vastu saada on jõuda jälile probleemi rebule, miks õhtul "nälg" tekib. Enamasti ei ole see seotud tühja kõhuga.
Esiteks on õhtul lihtsam end kurgumandliteni täis süüa, kuna oleme päevast nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud ning soovime kuidagi oma tuju tõsta. Lisaks on langenud ka meie kehas suhkrutase selliseks, et me ei oma neid vaimseid kapasiteete, et seista vastu rasvasele kanakoivale või pakile küpsistele. Seda nähet on päris palju uuritud ning jõutud järeldusele, et me oleme kehaliselt paljuski üles ehitatud selliselt, et õhtul distsipliin kaob. Selles on süüdi meie kehakeemia.
Teiseks on õhtul lihtne üle süüa, kuna see on enamasti esimene ja ainukene aeg päevas, mis kuulub 100% meile - pole töökõnesid ega -kirju, lapsed magavad, elukaaslased toimetavad omal käel, probleemid on lahendatud. Ning nüüd on aega süüa, vaadata telekat ja ... süüa.
Kuidas sellest rattast aga välja pääseda?
Pole pakkuda mingit geniaalset ja kiiret lahendust. Kuid midagi saab siiski ära teha, et õhtul ei peaks end hea tunde saamiseks oimetuks sööma. Alustuseks ütleme kohe ära, et harjumuse teke võtab aega minimaalselt 10 nädalat ehk siis 70 päeva. Kui see kadalipp saab läbi on edasi juba lihtsam.
Nii siis ...
Kui lähtume füsioloogiliest lahendusest, siis alati aitab õhtuse õgardluse vastu see, kui sööme päeva jooksul ühtlasemalt ja kraami, mis hoiab kõhtu pikemini täis, annab aeglasemalt süsivesikuid ja energiat. Nii oleme ka õhtusest hundinäljast pääsenud.
See tähendab, et sööma peaks 5 korda päevas, kuid sama palju kaloreid kui tavaliselt. See tähendab, et energia teke on pidev ja õhtul on vastupanu rämpstoudule tugevam. Lisaks sellele aitab selline tegevus hoida meid ka peale sööki aktiivsena.
Kuna aga õhtune söömine on enamasti seotud emmotsioonaalse olekuga, siis pigem tuleks vaadata, mis on need tegurid, mis tekitavad stressi, kurbust, erutust või muret. Läbi tuleks vaadata nii suhted, töö, hobid, sõbrad kui kõik, mis meie elus on. Kui suudame nokkida välja need tegurid, mis meid ahistavad ja millest otsime pääsu, saab nendega tegeleda.
Kas meid ajab sööma homne tööpäev? Kas ei ole suhe elukaaslasega enam see, mis võiks? Kas rahaline olukord teeb muret? Kas ei meeldi mõte homsest lennureisist? Kas mõni homse päeva kohtumine teeb ärevaks?
Lihtsad küsimused, mis aitavad vaikselt puurida end probleemi tuumani. Edasi tuleb lihtsalt mõelda probleem läbi, leida lahendus ning koheselt on ka isu väiksem.
NB! Enamasti annab näiteks janu endast märku hoopis näljatundega: minge ja kallake endasse paar klaasi värskendavat kraanivett ja tunnete kuidas isu kaob. Terviseks!
