Liis Sillaste-Toots ja Anniina Ljokkoi on julged naised. Panid oma ideed kokku ja andsid araabia maade köögist välja raamatu, kus kogu tähelepanu ja maitseteravik on suunatud taimetoitude valmistami­sele. Kes oleks võinud arvata, milline küllus araabia köögis valitseb!
ARAABIA KÖÖK POLE AINULT HUMMUS! Õhtusöök sõpradega araabia maade stiilis

Anniina Ljokkoi on tõlkija ja elab Tallinnas oma kirjanikust mehe ja kolmeaastase lapsega. ­Ta on sündinud Soomes ja tuli ­Eestisse 11 aastat tagasi puhtast uudishimust külalistudengina eesti keelt ja kirjandust õppida, ja tagasi pole veel läinud. Alles hiljuti käis ta Soomes raamatumessil tutvustamas oma tõlget Valdur Mikita ­raamatust “Kukeseene kuulamise kunst”. Praegu õpib ta ka toitumisnõustajaks Rahvatervise Akadeemias.

ARAABIA KÖÖK POLE AINULT HUMMUS! Õhtusöök sõpradega araabia maade stiilis

Liis Sillaste-Toots on tõlkija. Hobi korras on ta juba peaaegu kaks aastat korraldanud maailma köökide kokandusõhtuid Kultuuriköök 82-s. Kodus teeb süüa abikaasale ja kahele pojale. Toitumise mõttes on ta kõigesööja, kuid ­miskipärast lähevad silmad kõige rohkem särama mõnusa uudse taimetoidu peale. “Armastan väga kaunvilju, neid peab alati köögi­kapis olema. Oleme kogu perega suured supisõbrad ja keegi ei pelga värsket koriandrit ega vürtsköömneid. Ma pole samas suurem asi “tuleneelaja”, aga araabia ­köökide leebemat sorti põnev vürtsikus on minu jaoks ideaalne.”

Nii nagu Oma Maitse lugejaid võiks nimetada ühe imeliku pisiku, nimelt hea maitse pisiku kandjateks, siis kuidas on söömine ja toiduvalmistamine teie elus koha sisse seadnud?

Liis: Seiklusliku maitsemeele eest olen esmajoones kindlasti tänu võlgu oma emale, kes teeb suurepäraselt süüa ja valmistas ka kehval nõukaajal eimillestki tõeliselt maitsvaid roogi. Ema maitseainekapis oli tolle aja kohta vägagi esinduslik valik, kindlasti loorber, nelk, vürts, kaneel, kardemon, paprika, isegi karri! Ja kõik need olid tihedas kasutuses. Ema leidis põnevaid retsepte ja nippe ka saksa- ja venekeelsest kirjandusest. Araabia köökidest puutusin esimesena tihedamalt kokku Maroko köögiga tänu marokolastest sõpradele, kellega tutvumisest möödus suvel juba ­
20 aastat.

Anniina: Elustiili poolest on meie pere veganid. Minu valiku taga on eetiline veendumus, et see, mida loomadega toidu pärast tehakse, ei ole õige. Veganlus on ka väga tõhus viis kliimamuutuse tõrjumiseks ning see toob ka tervisele kasu, juhul kui toitumine mõeldakse hoolega läbi. Olen olnud vegan peaaegu kümme aastat. Eestis on vegankultuur viimastel aastatel läinud hiigelsuurte sammudega edasi, uusi tooteid ja restorane ilmub iga nädal. Aga veel on palju teha. Suur probleem on ühiskonna hukkamõist veganitest vanemate suhtes, kes kasvatavad lapsi oma veendumuse järgi, nagu ka mina oma mehega teeme. Meie kodumaa Soome toitumissoovituste järgi on veganlust võimalik teostada turvaliselt ka väikelapsega. Ma olen andnud sel teemal välja raamatu “Väikesed veganid. Laste kasvatamisest ja toitumisest” ja varsti ilmub ka mu vegantoitude retseptiraamat väikelastega peredele.

ARAABIA KÖÖK POLE AINULT HUMMUS! Õhtusöök sõpradega araabia maade stiilis
Foto: Oma Maitse

Araabia maade köök on meie jaoks pigem eksootiline kui harjumuspärane. Kuidas sündis teis julgus anda sel teemal välja raamat?

Liis: Julge eestvedaja oli Anniina! Mina olin küll veeretanud mõtet Maroko kokaraamatust, kuid see oleks veel rohkem nišitoode olnud. Anniina taimetoitlase vaatenurk sobis selles mõttes väga hästi, et paljud minu lemmikud araabia maadest ongi tegelikult taimetoidud: eelkõige supid, salatid, mitmesugused mõnusad hautised ehk möginad, nagu ma neid koduselt nimetan. Kokandusõhtuid korraldades olen ka näinud, et ei ole see eestimaalaste maitsemeel nii konservatiivne midagi. Loodan väga, et meie raamat ärgitab inimesi proovima kõike seda head, mida ka mõned araablaste loodud toitlustusärid Eestis pakuvad. Avastada on lõputult!

Anniina: Mul oli esimene Lähis-Idast pärit mängu­kaaslane juba teises klassis Soomes elades. Tüdruk oli tulnud pagulasena Iraanist, tema peres oli kuus last ja nende kodu oli põnev külastada, ma olin nende juurde alati teretulnud. Nüüd on pagulaste vool jõudnud ka Eestisse ja ma olen kindel, et kui suhtume nendesse avatult, siis põhjamaine kultuur pigem võidab sellest. Just tänu pagulastele on mul tekkinud uudishimu araabia maade inimeste vastu. Toit jällegi on nagu otsetee tavaliste inimeste ellu. Liisi jaoks on see maailm tuttav ja temal tulevad araabia maade toidud imehästi välja. Ma olin temaga tutvudes kohe kindel, et koos sünnib meil haruldaselt hea raamat.

Milliseid araabia maid see raamat hõlmab – siia võiks lisada ka miks-küsimuse, aga just kulinaarsest vaatevinklist lähtudes?

Liis: Põhiliselt on esindatud Maroko ja Liibanon, näpuotsaga ka teisi. Maroko, kus ma olen korduvalt käinud ja kohalike naistega koos süüa teinud, on Põhja-Aafrika köökidest vast tuntuim, ning üsnagi sama kehtib Liibanoni ja Lähis-Ida kohta. Nagu ma ka raamatus kirjutan, võivad Liibanoni päritolu toidud olla tuttavad näiteks Egiptuses ja Araabia poolsaare riikides reisinud eestlastele — tillukesest Liibanonist on maailma rännanud uskumatult palju kokkasid! Samuti on need kaks toidukultuuri väga tugeva ajalooga ja eripärase väljakujunenud maitsebuketiga.

Millised on suurimad erinevused araabia maade toidukultuuris, võrreldes meie igapäevase söömisega?

Liis: Kõige suurem erinevus on minu meelest köögi-, puu- ja kaunviljade kasutamise kunstis. Liha kasutatakse pigem minimaalselt nii suppides kui ka hautistes — mõistagi räägin ma siin kodusest toidust. Restoranides süües võib mulje olla hoopis vastupidine, sest restorani ei lähe ka seal keegi n-ö igapäevatoitu sööma. Läätsi, ube ja (kiker)herneid leiab laualt mitu korda nädalas. Põnevad on ka sellised köögi­viljaroad-salatid, mida võib süüa nii soojalt kui ka külmalt. Väga tänuväärt harjumus on see, et magustoidu eest on enamasti puuviljad. No ja muidugi maitseainete oskuslik ja julge kasutamine. Põnevad maitseainesegud, meie jaoks ootamatud kooslused.

Köögi­viljade täitmine on Lähis-Idas peaaegu nagu rahva­sport.”

Anniina: Eestis on loomsete koostisainete kasutamine nagu kinnismõte, ilma nendeta ei kujuta paljud toiduvalmistamist ette. Araabia maade köögis lähtub söögitegemine köögiviljadest ja nendele lisatakse muid toiduaineid. See on võti tasakaalustatud toitumiseni. Taimetoit peaks olema toitumise nurgakivi, mitte marginaalne nähtus, ja seda sõltumata sellest, kas inimene on taimetoitlane või segatoiduline.

Teine suur erinevus, mis paistab kohe silma, on toiduainete ja roogade rikkus igal toidukorral. Araabia maades valmistatakse toitu väga harva ainult ühele-kahele inimesele või kasutades ühte-kahte toiduainet. Maitseainete ja toiduainete küllus on imetletav.

Kuidas araablased pidutsevad? Millega nad katavad oma lauda?

Liis: Pidu tähendab kindlasti lookas lauda! Erinevaid toite on palju: mitmesuguseid salatilisi, dippe, tillukesi täidetud köögivilju, marineeritud ja hapendatud kraami — kuulus mazza-kultuur oma parimas väljenduses, eelkõige Lähis-Idas. Marokos on oma kindel roogade järjestus, suurel peol on tipphetk kindlasti tohutu vaagnatäis kuskussi. Ja pidu tähendab tingimata ka magusaid küpsetisi.

Eriti rikkalikud on lauad muslimitel ramadaani ajal, kui päike loojub ja pikk söögita-joogita päev saab läbi. Ramadaani ajal pöördub elu pea peale — öö ja päev lähevad põhjalikult sassi. Toidulaua külluse mõttes võiks seda võrrelda meie jõuludega, aga selline suur söömine kestab kuu aega.

Taimetoidud, eriti isetehtud, pakuvad palju vaheldust. Mida oskavad iseäranis hästi teha araablased?

Liis: Tohutult põnev on ikkagi araabia toitude maitsestamine! Ja naljaga pooleks võiks öelda, et meie kokad võiksid araablastelt õppida, et baklažaan tuleb küpsetada täiesti küpseks. Hamba all kriuksuv baklažaan ei kõlba kusagile. Tänuväärne on kaunviljade ­mitmekülgne kasutamine: supid, hautised, püreed, salatid, hummusest ja falafelidest rääkimata. Köögi­viljade täitmine on Lähis-Idas peaaegu nagu rahvasport. Siin elavad araablased oleksid ilmselt valmis oimetuks kallistama sellise köögiviljakasvataja, kes varustaks neid sõrmepikkuste suvikõrvitsatega! Mulle meeldib väga ka maitserohelise pillav kasutamine. Mul läks tükk aega, et harjutada oma lemmikmüüjaid Nõmme turul sellega, et ma tahan SUURT peterselli­punti, mitte kolme oksa. Maitseroheline on araabia maailmas köögivili!

Anniina: Araabia maades osatakse teha väga põneva maitsega roogasid täiesti tavalistest toiduainetest. Pähklid-seemned ei tohiks olla ainult kaunistus, sest need annavad nii maitset kui ka palju häid toitaineid. Eesti restoranides paljud kokad unustavad, et vegan ei ole sama mis kaalulangetaja. Lihtsalt salatist või spagettidest ei piisa.

Kui ütled araabia, mõtled kohe vürtse. Millised on sinu peamised nipid, mida oled neilt mailt teada saanud?

Liis: Esimene nipp on kindlasti see, et jahvatatud vürtsid kaotavad suhteliselt kiiresti lõhna ja maitse, eriti veel siis, kui hoida neid valguse käes või küttekeha lähedal. Pakke-purke tuleks hoida korralikult suletuna pimedas kapis. Kui ei saa enam silmapilk lõhna järgi aru, mis maitseainega on tegu, siis on küll tagumine aeg uus ports osta. Muidugi on hea öelda, et vürtsid tuleks alati vahetult enne kasutamist ise jahvatada, aga olgem ausad, kes meist jõuaks seda iga päev teha? Küll aga on hea ja lihtne kasutada pipraveskit. Värskelt jahvatatud pipar on ikka hoopis teine asi!

Võib-olla ka see nipp on hea kõrva taha panna, et safranit tasub enne kasutamist leotada: pudista mõned safraniniidid pisikesse kaussi ja kalla peale supilusika­täis mitte väga kuuma vett. Nii eraldub safranist rohkem maitset kui otse toitu pudistatud niidikestest ja seda hirmkallist kraami jätkub kauemaks.

Ja veel. Kõiki värskeid ürte saab külmutada, nii koriandrit, peterselli, tilli kui ka piparmünti. Koriandri, peterselli ja tilli ma pesen ja kuivatan salatitsentrifuugiga ning siis hakin ja panen karpi või krõpsuga kilekotti. Piparmündi pesen ja kuivatan samuti, kuid külmutan väikeste okstena. Külmutatud ürte ei saa kasutada värsketes salatites, sest sulanuna pole need eriti kenad vaadata, aga suurepäraselt sobivad need keetmise vältel soojadesse toitudesse lisamiseks ning külmutatud piparmündist valmistatud tee on sama hea nagu värskest.

Raamat on ainulaadne, kuna tegemist pole tõlkeraamatuga, vaid laseb meil maitsta Liisile hingelähedast valikut …

Liis: Mulle on eriliselt südamelähedane Maroko köök ja seda tunnen kindlasti ka kõige paremini, kuna Marokos on üksjagu käidud, söödud ja süüa tehtud. Täistaimsetest roogadest rääkides: üllatun ikka veel iga kord, kui uskumatult ja ootamatult mõnus on Maroko bakuula — esmapilgul on see ebamäärast värvi kuhi spinatit ja/või muud rohelist, mida maitsestavad soolasidrun, küüslauk ja valitud vürtsid. Aga see maitse, mm …! Kui sellest raamatust veel lemmikuid valida, siis armastan väga riisi-läätserooga mudardarat ja üks viimase aja avastustest on Lähis-Ida kuskuss ehk ­maftuul kõrvitsa ja kikerhernestega – see on samuti hästi lihtne, üsna kiire ja seitsme maitse­aine segu annab sellele hästi põneva maitse.

Millised road oma raamatust sa soovitaksid võtta igapäevaselt kasutusse?

Liis: Supp punastest läätsedest ja riisist on minu majapidamises tuntud elupäästesupina, kuna mul on põhimõtteliselt alati kapis läätsi ja riisi ning köögis korvitäis sibulaid. Tõepoolest vähestest koostisainetest supikest võid igat moodi täiendada ja varieerida. Maitseainena võid kasutada mõnd segu (kas või karrit!), lisada supisse porgandit, lõpptulemuse püreestada või mitte. Ülilihtne ja maitsev!

Kindlasti tasub järele proovida hummuse valmistamine kuivatatud kikerhernestest. See nõuab vaid aega, vaeva aga minimaalselt. Soovitan ka püreestada kikerherned veel peaaegu kuumalt ning maitsta sooja hummust!

Tahiinikaste (taratoor) on mõnus lihtne kaste, mis sobib nii mõnegi sooja roa ja salati juurde. Soovitan proovida näiteks kiirelt kupatatud ja nõrutatud lehtkapsaga.

Anniina: Kikerhernepüree ehk hummus ja paprikadipp Kreeka pähklitega on mõlemad väga maitsvad ja valgurohked lisad salatite kõrvale ja leiva-saia peale. Spinat soolasidruniga ja lehtkapsahautis on väga maitsvad viisid süüa ülitervislikke tumedaid lehtköögivilju. Tahiinikaste on hea vaheldus igavesele koorekastmele. Läätse- ja hernesupid võiksid olla meil ka tänapäeval tavalised argiroad, eestlased on toitunud läätsedest-hernestest juba ammu.

Süüvides araabia kööki, on ilmselt vajalikud mõned asendamatud toiduained. Tooge välja viis olulisemat koos väikese iseloomustusega, mis need on ja kuidas neid kasutatakse. Kindlasti lisage, kuidas üks või teine roa maitset mõjutab.

Liis: Sibul, küüslauk ja sidrunid. Ning sool ja pipar. Nali naljaks, tegelikult toome ka raamatus välja kõige iseloomulikumad maitseained. Just need teevad araabia köögi, enamik algtooraineist on meilgi levinud või juba õnneks lihtsasti saadaval. Maroko sööke on üpris keeruline teha ilma vürtsköömnete ja värske koriandrita, soolasidrun on neil kahel tihedalt kannul. Siis veel oliivid ja vürtsidest kaneel, ingver, kurkum, paprika ja jahvatatud koriandriseemned. Lähis-Ida maitsenüansside tabamiseks tuleks lisaks eelnimetatud vürtsidele kindlasti koju varuda vürtspipart ja nelki. Värsket piparmünti läheb vaja Lähis-Ida köögi salatite juures ja Maroko köögis vähemalt kuulsa piparmünditee valmistamiseks.

Anniina: Kreeka pähklid — neid kasutatakse väga mitmekesiselt nii toitude sees (paprikadipp, kõrvitsa­pirukas) kui ka peal kaunistusena. Kuna Kreeka pähklid on suurepärased ülioluliste oomega-3-rasvhapete allikad, siis kindlasti ei tasu nendest mööda vaadata, vaid kasutada julgelt ja rohkelt.

Värske sidrun — kas teadsite, et sidrun aitab meie seedesüsteemil omastada toidust tähtsaid mineraale? Sellepärast tasub võtta tõsiselt araablaste kommet piserdada toidu peale palju sidrunimahla.

Seesamiseemned — me oleme harjunud nägema neid pisikesi seemneid burgerisaia peal, aga nende toiteväärtus on niivõrd suur, et lihtsalt saia peal lähevad need raisku. Kõige rohkem maitset ja toitaineid annavad need tahiinikastme ja hummuse vormis.

ARAABIA KÖÖK POLE AINULT HUMMUS! Õhtusöök sõpradega araabia maade stiilis

Supp punastest läätsedest ja riisist

Supp, mida võiks vabalt nimetada ka elupäästesupiks, sest see koosneb äärmiselt vähes­test ja kapis kaua säilivatest koostisainetest. Traditsiooniline lisand sellisele supile on mõnusalt pruunikaks ja krõbedaks praetud sibul, kuid väga hästi sobib seda serveerida ka krutoonide või hakitud värske koriandriga. Värsket koriandrit saab väga hästi külmu­tada ning supi maitsestamiseks sobib see suurepäraselt. Igal juhul tuleks enne söömist supi maitset taas värske sidrunimahlaga täiendada!

4-le
T, K, V, M, L

1 liiter vett või köögiviljapuljongit
1 dl punaseid läätsi — loputatud ja nõrutatud (punased läätsed võivad olla üllatavalt tolmused!)
4 sl ümarateralist riisi — loputatud ja nõrutatud (võid seda teha koos läätsedega ühel sõelal)
1 tl jahvatatud koriandrit
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
soola, jahvatatud musta pipart
serveerimiseks 2 sibulat — kooritud, poolitatud ja pikuti ­viilutatud — või peotäis hakitud värsket koriandrit või krutoone ning sidrunisektoreid
sibulate praadimiseks 2–3 sl oliiviõli ja veidi peenikest soola

Aja vesi või köögiviljapuljong keema ning lisa läätsed, riis, jahvatatud koriander ja vürts­köömned ning pipar, vajadusel maitsesta soolaga. Keeda keskmisel kuumusel umbes 40 minutit, kuni riis ja läätsed on hästi pehmed ja peaaegu lagunenud. Sega keemise ajal aeg-ajalt ning kui supp muutub liiga paksuks ja kipub põhja kinni jääma, lisa veidi kuuma vett.
Supi keemise ajal koori ja viiluta sibulad ning prae oliiviõlis madalal kuumusel mõnusalt ­pruuniks ja krõbedaks. NB! Riputa sibulatele kohe praadimise alguses natuke soola ja sega praadimise ajal tihti, et sibulad ühtlaselt pruunistuksid!
Serveerides lisa igasse supikaussi natuke krõbedaid sibulaid ja kui soovid, puista peale veel veidi jahvatatud vürtsköömneid. Või kaunista hoopis hakitud värske koriandri või krutoo­nidega.
Pane lauale ka kauss sidrunisektoritega, et iga sööja saaks oma taldrikusse maitse järgi ­värsket sidrunimahla lisada.

ARAABIA KÖÖK POLE AINULT HUMMUS! Õhtusöök sõpradega araabia maade stiilis

Paprikadipp Kreeka pähklitega

Röstitud paprika ja Kreeka pähklitega ilus punane dipp, millele granaatõunasiirup annab põneva magushapu maitsenüansi. Seda dippi tuntakse ja armastatakse Süürias ja Iraagis, Liibanonis ja Türgis, aga ka näiteks Armeenias. Kust see algselt pärit on, kes seda enam ­kindlaks teeb! Tulisemate maitsete austajad võivad lisada natuke värsket tšillit või tšillipulbrit, mõnusa kerge tulisuse annavad Türgi paprikahelbed pul biber, kui neid ­õnnestub hankida. Seistes maitsed ­segunevad ja tasanduvad, nii et selle dipi võib rahuliku südamega kas või ­eelmisel õhtul valmis teha. Koos värske piparmündiga on maitseelamus eriti võimas.

4–6-le
T, K, V, M, L

2 röstsaiaviilu
2 dl Kreeka pähkleid
1 keskmine küüslauguküüs
1 purk (450 g, nõrutatult 360 g) grillitud punaseid paprikaid
1 sl sidrunimahla
2 sl granaatõunasiirupit
2 sl oliiviõli
0,5 tl peenikest soola
kaunistuseks musti oliive ja värsket piparmünti

Rösti saiaviilud röstris kuivemaks. Võid kasutada ka lihtsalt veidi kuivanud saia.
Rebi saiatükid natuke väiksemaks ja pane koos pähklite ja küüslauguga köögikombaini. Purusta enam-vähem ühtlaseks.
Nüüd lisa nõrutatud paprikad, sidrunimahl, granaatõunasiirup, oliiviõli ja sool. Püreesta ühtlaseks kreemjaks massiks. Vajadusel lisa veidi õli.
Kui võimalik, hoia määret külmkapis paar tundi kuni järgmise päevani.
Pane kaussi ning kaunista mustade oliivide ja väikeste piparmündilehtedega.

ARAABIA KÖÖK POLE AINULT HUMMUS! Õhtusöök sõpradega araabia maade stiilis

Safraniga maitsestatud ­lillkapsatadžiin rosinate ja mandlitega

Lillkapsas ja safran sobivad tõesti oivaliselt kokku! Selles retseptis annavad safran ja kurkum nii palju värvi, et lillkapsas muutub lausa kuldkollaseks. Rosinad annavad roale esimeses ampsus ehk ootamatut, aga väga mõnusat magusust. Marokos viimistletakse tadžiine ehk hautisi tihti kooritud ja õlis praetud mandlitega ning seda nippi on kasutatud ka siin. Kui soovid, võid praetud mandlid väiksemaks hakkida. Vahetult enne toidu valmistamist õhukesest pruunist kestast vabastatud mandlid on minu meelest alati parema maitsega kui koorituna ostetud, kuid muidugi võib kasutada ka viimaseid. Ka sel juhul tuleb leotamine toitainete omastamise mõttes kasuks. Petersell ei ole ainult kaunistuseks, vaid täiendab maitset oluliselt, seega ära sellega koonerda! Kui sul koonusekujulise kaanega tadžiinipotti pole, siis kasuta suuremat praepanni või ­madalamat potti, kuhu lillkapsaõisikud enam-vähem ühe kihina ära mahuvad ja millel on võimalikult tihedalt sulguv kaas.

Pähklitele ja ­seemnetele tuleb vees ­leotamine alati kasuks – nii omastad nendes sisal­duvaid toit­aineid kõige ­paremini!

4–6-le
T, K, V, M, L, G

4 sl rosinaid (efekti mõttes näiteks
2 sl ­tumedaid ja 2 sl heledaid)
4 sl mandleid + rapsiõli praadimiseks
väike näputäis safraniniite
2 sl (oliivi)õli
1 peenelt hakitud sibul
1 väiksem lillkapsas (600–700 g) — õisikuteks jagatud (suuremad nendest lõika kaheks või neljaks)
0,25 tl jahvatatud ingverit
0,25 tl jahvatatud kurkumit
0,5 tl jämedat soola
musta pipart
suur peotäis petersellilehti, jämedalt ­hakitud
õli mandlite praadimiseks

Pane rosinad ja mandlid eraldi kaussidesse ja kalla mõlemad üle kuuma veega. Jäta jahtuma.
Pudista safraniniidid väikesesse kaussi ja lisa 1 sl kuuma vett. Nii eraldub safranist rohkem värvi ja maitset.
Kuumuta tadžiinipotis, praepannil või poti põhjas õli ja prae sibul madalal kuumusel klaasjaks. Ära pruunista!
Lisa potti lillkapsaõisikud, kurna rosinad ja lisa ka need. Sega safranivette ingver ja kurkum, kalla lillkapsa peale. Lisa veel umbes 1 dl vett. Lillkapsas peab küpsema põhiliselt aurus. Maitsesta soola ja paari keeru pipraga. Pane kaas peale ja hauta madalal kuumusel umbes pool tundi või kuni lillkapsas on pehme. Sega küpsemise ajal paar korda ettevaatlikult, et õisikud väga ära ei laguneks.
Lillkapsa küpsemise ajal koori mandlid: kuumas vees on koor lahti löönud ja mandel on vaja vaid ­sellest välja pigistada. Kuivata mandlid hoolega. Kuumuta väikesel pannil keskmisel kuumusel umbes poolesentimeetrine kiht õli. Lisa mandlid ja prae helepruuniks. Sega tihti ja ära panni juurest kaugele mine — helepruunist on vaid loetud sekundid kõrbenud mandliteni! Nõruta mandlid köögipaberil ja kui soovid, haki väiksemateks tükkideks.
Puista pehmele lillkapsale mandlid ja petersell ning serveeri. Soovitatavalt koos Maroko leivaga.

ARAABIA KÖÖK POLE AINULT HUMMUS! Õhtusöök sõpradega araabia maade stiilis

Maroko piparmünditee

Kui Lähis-Idas ei õnnestu külla ­min­nes ilmselt tassitäit kohvi vältida – sellest keeldumine on üldiselt ebaviisakas –, siis Marokos täidab sama kohustusliku joogi ülesannet kange piparmünditee. Kui täpne olla, siis tegelikult on see roheline tee värske piparmündiga. Midagi ei ole teha — õigesse Maroko teesse tuleb panna peaaegu ­kriminaalne kogus suhkrut. Piparmünt peab olema nii tugeva lõhnaga, et niidab jalust (otsida sugulaste-sõprade aiast või turult) ning roheline tee võiks olla soovitatavalt sordist ‘Gunpowder’. Marokos kallatakse teed väikestesse värvilistesse klaasidesse uhke kõrge kaarega. Kas see on rohkem show’ pärast või tee kergeks jahutamiseks ja “õhutamiseks”, nagu Marokos väidetakse, seda võib igaüks ise kodus katsetada. Kohvikutes pannakse mõnikord ka serveerimisel klaasi piparmündi­oks, kodudes ma seda kommet seni kohanud ei ole. Järgnev on tegelikult lihtsustatud meetod, kuid ka see annab täitsa korraliku tulemuse.

4 väikest klaasitäit
T, K, V, M, L, G

0,5 liitrit keeva vett + teekannu eelsoojendamiseks
suur peotäis värsket piparmünti (varred ja lehed)
2 tl rohelist ‘Gunpowderi’ teed
4 sl suhkrut

Kalla kannu kõigepealt sorts kuuma vett, loksuta seda veidi ja kalla välja. Hõõru piparmündipunti veidi käte vahel ja pista see siis kannu. Lisa roheline tee ja suhkur.Kalla peale kuum vesi, kata kaanega ja lase 3–4 minutit tõmmata. Kalla üks klaasitäis teed välja ning kohe kannu tagasi. Väidetavalt segunevad maitsed nii paremini. Kalla tee klaasidesse ja serveeri.

Oma Maitse