Iga rahvas leiab oma kodumaalt eluks vajalikud toiduained. Nii on ka eesti rahvas endistel aegadel end toitnud oma maa saadustest. Igapäevase toidu koostisosad Põhja-Eestis olid aastaringselt veel 20. sajandi alguses leib, kartul, silk, kala, sealiha, piim, tangud ja jahu. Mitmekesisem oli Lõuna-Eesti toit: kama, kaunviljaroad, kohupiim ja sõir, vahendab Haapsalu Kutsehariduskeskus.

Teraviljad

Teraviljad on siinmail olnud kõige olulisemaks toiduaineks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisele maad andma alles 19. sajandil. Esimesi teravilju oli oder. Vanim tõend odrakasvatamise kohta Eestis pärineb I aastatuhandest e.m.a. (jäljendid savinõudel).

Rukist hakati taliviljana viljelema 11. sajandil. Rukkileib muutus igapäevaseks 12.sajandil, enne seda oli igapäevane odraleib. Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib on tulusam, säilib kauem pehmena ja on seisnult maitsvam süüa kui külmalt kõvaks ja rabedaks muutunud odrakakk. Kaera tuleb kuni 13. sajandini väga harva ette. Laialdasemalt hakati kaera kasvatama alles 16 - 17 sajandil. Kaera iseloomustab äärmiselt halb säilivus.

Vaatamata sellele, et nisu on maailma vanimaid toiduteravilju, on teated nisukasvatusest Eestis alles 16. sajandist. Nisukasvatuse märgatav tõus algas 17. sajandil. Näiteks 17. sajandi Harju-Madise khk. viljakümnises oli 50%rukist, 40,5% otra ja 9,5% kaera. Tatra kasvatamisest on teateid 17. sajandist, peamiselt Tartu- ja Võrumaal.

Kaunviljad

Herneid, põldube ja läätsesid on kasvatanud peaaegu iga talu, kuid mitte väga suurtes kogustes. Kaunviljatoitu tehti vanasti igal nädalal vähemalt ühe korra. Rohkem oli kaunvilju Lõuna-Eesti ja Setu aladel ning seal püsisid ka kauem põlised kaunviljatoidud. Hernest ja uba peeti sedavõrd tugevaks toiduks, et nende kõrvale leiba ei söödud, nagu ka tangupudru kõrvale.

Köögiviljad ja puuviljad

Vanim köögivili on Eesti aladel naeris. Kapsast on teateid 13. sajandist, kuid hapukapsas tänapäevasel kujul on 19. sajandi nähtus - hapendamise oskus ja kultuur tuli Eestisse koos baltisakslastega. 16.-17. sajandil tekkisid mõisaaedadesse rõigas, porgand, redis, sibul, pastinaak, petersell. Kaalika kasvatamise algusaega teada pole, kuid 1514 aastal on teda antud söögiks Tallinna linna heinalistele. Tähtsa juurviljana on kaalikas püsinud toidulaual kuni viimase ajani. Veel 19. sajandi alguses öeldakse eestlaste kohta, et "juurviljast nad lugu ei pea, sest see ei andvat jõudu. Kapsas ja naeris olevat kõik, mis toidulaual aed- ja juurviljadest näha on".

Kartul toodi Eestisse 18. sajandil. Kuid isegi 19. sajandi algul ilmunud väljaandes teatatakse, et mõisad kasvatavad juba igal pool aedades kartulit, kuid talupojad ei taha sellest taimest midagi teada. Kartuli laialdasema kasvatamisega hakkasid 19. sajandi lõpupoolel Eestis kaduma naeris ja läätsed, vähenesid kaalikatoidud ning ubade ja herneste söömine.

Õunapuuaedu on teada 16. ja 17. sajandist. Mitmeski mõisas kasvas üle saja õunapuu. Talude juurde hakati õunapuuaedu rajama alles talude päriseksostmise järel (1856.a. agraarseadus). A.W. Hupel kirjutas 1777. aastal nii: "Harva on talumehel puuviljaaed: kõige rohkel mõni üksik õunapuu või kirsipuu. Oma aedades kasvatab ta vaid kapsast, kaalikat, kanepit ja ube; põllul naereid ...". Rentnikul oli soodsam näidata ennast tegelikust vaesemana ja viletsamana, sest muidu võis mõisnik renti tõsta. Eestis aretati esimesed oma õunasordid juba 18. sajandil, need olid "Suislepp" ja "Tallinna pirnõun".

Eesti lõunapoolsetel alatel kasvatati ka kanepit, peamiselt köite tegemiseks; kuid seemnetest tehti või, piima ja rasva aseainet, neist hõõruti võiet - tempi.

Liha

Liha söödi vanemal ajal harva, peamiselt sügiseti ja talveti. Värskelt söödi liha vaid loomade tapmise päeval, kogu tagavara kas soolati, vinnutati või suitsutati. Pärast looma tapmist tükeldati liha ettenägelikult. Singid, peapoolikud, jalad ja saba soolati tervelt koos tükeldatud lihaga astjasse selles järjekorras, nagu neid oli kombeks süüa. Astja põhja pool olid singid siis, kui neid kevadel suitsutati, samuti oli seal külviajaks määratu seasaba ja nende peal vastlapäevaks hoitud seajalad. Pealpool oli kas jõuluks, vana-aastaks või tõnisepäevaks määratud seapoolikud. Vanem söögipärimus (ajas umbes 200 aastat tagasi) kõneleb suitsulihast väga harva, pidades seda liha raiskamiseks, siiski oldi vastu kevadet sunnitud liha suitsutama, et see soojade ilmadega hukka ei läheks.

On alust arvata, et ürgveis ehk tarvas oli muinaseestlaste tootemloomaks. Peamine lihaloom oli pikka aega siiski lammas. Söödi veel veiseid, sigu, kanu, hanesid ja kabunaid. Pisut hiljem tulid pardid. Kalkun oli haruldane, neid kasvatasid jesuiidid (poola mungad). Metsloomaliha kuulus rohkem mõisnike lauale. Hülgeliha sõid randlased ja saareelanikud.

Kala

Kala oli igapäevase toidu väga oluline osa. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti silmu, angerjat ja lõhet, mis läksid ekspordiks. Püütavateks merekaladeks olid lest, kilu, tursk, koha ja haug. Läänemere kalasaagis oli esikohal räim. Talurahva peamine leivakõrvane oligi silk ehk soolatud räim. Linnades eelistati heeringat, mis oli põhiline imporkaup. Kala säilitati soolates ja vinnutades (kuivatades tuule ja päikese käes).

Piim ja piimatooted

Joogiks tarvitati hapupiima, rõõska piima sai vaid lüpsi järgselt. Valmistati sõira (kohupiimajuustu). Juustu valmistamist ei tuntud, väja arvatud rannarootslaste juures. Võid esineb sageli, kuid pole igapäevane toit.

Muud toiduained

Mesi oli ainuke magustusaine, kuid see oli luksuskaup ja käis jõukatelegi üle jõu. Sool oli importkaup. Hansalinna Tallinna jõukus loodi soolatransiidi rahadega. Seente tarvitamine toiduks on hiline nähtus (va Setu ja Ida-Eesti segaasustusega piirkonnad), näiteks saartele jõudis see alles 20. sajandi algul.

Marju ja pähkleid käisid korjamas need suurpered, kus oli rohkem naisperet ning nad ei olnud hõivatud talupidamisega. Korjamas käisid ka maatarahvas, kalurite pered ja väiketalude pered.

Joogid

Mõdu on kääritatud meejook ja ta oli peamiseks joogiks 15. sajandini kuni õlu ta välja tõrjus.
Taar on odra- või rukkilihtjahust hapendatud jook ja levinud rohkem Lõuna-Eestis ja Lõuna-Läänemaal. Õlu on odralinnastest kääritatud jook, mida valmistati kõikideks olulisteks tähtpäevadeks, tööde alguse puhul ja talgutel. Kalja saadi õllepärast (õlleteo järgselt) ja ta levis rohkem Põhja-Eestis.

Viina hakati põletama 15. sajandil ja maarahva ellu tungib ta 17. sajandil.

Esimene teadaolev informatsioon Eesti mineraalveest pärineb 1691. aasta Tallinna ajalehest "Revalische Post-Zeitung", kus kirjeldatakse Koorküla mõisa juurest leitud tervisevett. Riia arst Otto Huhn mainib Eesti mineraalvee allikaid 1790. aastal veel Voltvetis, Tuhalas, Kurnas, Emmastes, Kõpus ja Viimsis. Eesti mineraalveed suurt õitsengut ei saavutanud, kuna Kesk-Euroopast turustatavatele eriti populaarsetele mineraalvetele kaotati tollimaks. Mineraalvett turustasid apteekrid, restoranide ja peenemate toidupoodide omanikud. 19. sajandi esimesel poolel hakkas allikaveega võistlema merevesi. Haapsalu apteeker asus Voosi kurgust toodud vett süsihappegaasiga küllastama. 1900. aastast tunti jooki nime all "Eau de Vosy" (pr. k. Voosi vesi). Haapsalu apteek tootis seda veel 1939. aastal.

Limonaadi nimetus tuleneb sõnast limone, mis Itaalia keeles tähendab sidrunit. On teada, et vähemalt 1630-ndal aastal kaubeldi sidrunitest valmistatud joogiga Itaalias. Eestiski ei olnud limonaad tundmatu. Tallinna linnaarst G. Himsel (Tallinnas 1634 - 1676) soovitas seda peaaegu, et universaalravimina. Saksa keelest on tulnud sõna Furzwasser (furz - kõhutuul), mis lennult mugandus eesti keelde. Eesti limonaaditööstuse häll oli apteekides, sest seal oli olemas vastav aparatuur.

Oma Maitse