Toscanas maaliline ja mitmekesine maastik pakub mesilastele palju võimalusi taimenektari kogumiseks

Toskaana piirkonna põllumajanduse nurgakivideks on oliivikasvatus, veiniviljelus ning järjest rohkem mesilindude pidamine. Maaliline ja mitmekesine maastik pakub mesilastele palju eri võimalusi taime nektari kogumiseks. Eestlase jaoks on võibolla erilisemateks akaatsia – ja kastanimesi.

Maitsed.ee puhus juttu kohaliku mesinikuga, kes juba 7 aastat hoolitseb südamega oma mesilindude eest. Mesilaste pidamine ning mee müümine on tema peamiseks elatusallikaks, kuid iseenesest mõistetavana tegeleb ta oma põhitöö kõrvalt oliivide kasvatamisega.

Hetkel on tal kokku 100 mesitaru, mis paiknevad 10km kaugusel Reggello linnast. Ta on juba algusest peale võtnud omaks jätkusuutliku ja bioloogilise mõtteviisi ning tema tegutsemise alustalaks on mesilastesse austusega suhtumine. Näiteks eelistab ta mesitarusid hoida ühe koha peal, et vältida transportimisega kaasnevaid ohtusid (stress, haigused, surm jne).

Mehe sõnutsi on tema tublid töömesilased ja ka üldiselt Itaalia mesilased vastupidavamad haigustele, mistõttu mesilaste pidamisega väga suuri probleeme ei esine. Kui näiteks veini tootmises või oliivikasvatuses nõuab bioloogilise ja orgaanilise mõtteviisi rakendamine mõnevõrra kompromisse ja suuremat tööd, siis mesilaste pidamise puhul on loodussäästlike vahendite rakendamine kergem. Probleem tekib siis, kui teised põllumehed ümbruskonnas kasutavad mürgiseid agrokemikaale, mis jõuavad lõpuks ringiga mesilaste organismi. Üldiselt nendib ta, et mee kvaliteet on viimastel aastatel paranenud, kuna järjest rohkem minnakse tagasi juurte juurde ning soovitakse kasvatada puhtaid saadusi ning loobutakse kemikaalide ja keemiliste väetiste kasutamisest. Viimaste mainides ilmub tema näole suur naeratus ning silmadest kiirgub puhas rõõm.