2009. aastal tunnistas ka Ameerika Ühendriikide vanim, suurim ja tähtsaim dieedi- ja toitumisalane asutus American Academy of Nutrition & Dietetics, et inimestel puudub olemuslik bioloogiline või toitumuslik vajadus loomsete saaduste järele: „Ameerika Dietoloogia Assotsiatsiooni seisukoht on, et asjatundlikult kavandatud taimetoidudieedid, sh vegandieedid (ehk täistaimetoitlus) on tervislikud, sisaldavad küllaldaselt vajalikke toitaineid ning võivad kaasa aidata teatud haiguste ennetamisele ja ravimisele. Hästi planeeritud taimetoidudieedid on sobilikud inimestele kõigis eluetappides, sealhulgas raseduse ja imetamise ajal, imiku-, väikelapse- ja noorukieas ning sportlastele.”

2013. aastal soovitas USA juhtiv tervishoiuteenuse pakkuja Kaiser Permanente, millel on rohkem kui 9 miljonit ravikindlustatut, oma meditsiiniajakirjas avaldatud artiklis arstidel kaaluda taimse toitumise soovitamist kõikidele oma patsientidele. Artikkel märgib: „Tervislik toitumine võidakse kõige paremini saavutada taimse toitumisega, mida me defineerime kui režiimi, mis julgustab tarbima taimseid terviktoite ning taunib liha, piimatooteid ja mune, samuti nagu töödeldud toite… Arstid peaksid kaaluma taimse toitumise soovitamist kõikidele oma patsientidele, eriti nendele, kellel on kõrge vererõhk, diabeet, südame- ja veresoonkonnahaigus või rasvumine.”

Kuigi tasakaalustatud taimne toitumine suudab meile lihtsalt pakkuda kõiki toitaineid, mida vajame täisväärtuslikuks eluks, ei tähenda see, et kõik veganid elaksid tingimata tervislikult. Samamoodi nagu inimesed, kes söövad liha, piimatooteid ja mune, kannatavad tihti toitainepuuduse käes, nii võib ka puudulikult planeeritud või rämpstoidul põhinev vegantoitumine mitte suuta täita toitainevajadusi, põhjustades terviseprobleeme. Täielik toortoitumine ja toitumine ainult madala rasvasisaldusega toitudest võivad samuti mõndadele inimestele raskendada kõikide vajalike toitainete saamist. Kuid jättes välja haruldased erandid nagu tõsised allergiad mitme taimse toiduaine vastu korraga, on nüüdseks teaduses tunnustatud, et tervislik vegantoitumine on ohutu valikuvariant kõigile.

Aga kuidas on lood eksveganitega? Kuigi mõned endised veganid on kogenud kehva tervist tasakaalustamata toitumise tagajärjel, on tihtipeale nii, et eksveganid olid lihtsalt hädas raskesti taltsutatavate isudega. Ja kuigi isud — ja see ebamugavus, mida nad tekitavad — on väga tõelised, on oluline ära tunda, et himu ei ole vajadus. Ükskõik kui väga me ei tunneks, et kannatame eluohtliku juustudefitsiidi käes, teame, et loobumine väga nauditavatest või sõltuvust tekitavatest aistingutest võib põhjustada mitmeid füsioloogilisi reaktsioone, kaasa arvatud depressiooni, väsimuse- ja kaotusetunnet. Me teame ka, et juustunälg ei ole märk reaalsest bioloogilisest vajadusest, sest lehmapiim on loodud lehmabeebidele.

Samuti on tõsi, et nagu lihasööjadki, peavad ka mõned veganid nägema rohkem vaeva, et püsida tervena. Nagu toitumisnõustaja Ginny Messina täheldab: „Toitainevajadused on erinevatel isikutel erinevad, nii peavad mõned inimesed natuke rohkem pingutama, et omastada kõike, mida nad vajavad. Ja mõned veganid ei saa piisavalt endale vajalikku, kuna nende toiduvalik on liiga piiratud ja/või nad ei võta sobivaid toidulisandeid. Minu esmased soovitused kellelegi, kel on himu liha- või piimatootede järele, on need:

  • Lisa oma toitu umamit.
  • Söö rohkem kontsentreeritud valguallikaid: soja, seitan ja oad.
  • Lisa oma toidukordadele tervislikke rasvu nagu pähklid, avokaado ja väikese koguse taimeõliga valmistatud toidud.
  • Võrdle oma toitumist toidujuhiste ja toidulisandite soovitustega raamatus „Vegan for Life” („Vegan kogu eluks”).

Enamuse tervisealastest vastuväidetest veganlusele saab kergesti maha matta mõne teaduspõhise tähelepanekuga. Sellega ei ole mõeldud, et ei oleks inimesi, kel sotsiaalmajanduslikel või geograafilistel põhjustel pole väga muud valikut kui süüa loomi või loomseid tooteid, kuna nad elavad linnas toidukõrbes või kõrvalises maailma osas, kus esineb looduslikult vähe söödavat taimestikku.