Lapsevanemate kogemused ja ootused

Uuringus osales 55 lapsevanemat. Ülekaalukalt vastasid lapsevanemad, et nende lapse lasteaias vegantoitu ei pakuta, vaatamata lapsevanemate soovile. Lapsevanemad tõid välja järgmised põhjused, miks lasteaiad vegantoidu pakkumisest keeldusid: a) vanemate vastavat soovi ja eetilisi veendumusi ei peetud piisavaks põhjuseks, vaid nõuti arstitõendit, mis tõendaks, et laps ei saa meditsiinilistel põhjustel loomseid tooteid tarbida b) lasteaiad viitasid seadusandlusele ning Terviseameti regulatsioonidele, mis nende sõnul ei luba vegantoitu pakkuda c) toodi välja, et lasteaedade silmis on ebapraktiline ja kulukas teha erandeid vaid ühe või paari lapse pärast d) lasteaed põhjendas vegantoidu võimaluse puudumist sellega, et toitlustusteenus ostetakse sisse ning toitlustaja ei paku veganvõimalusi e) lasteaiapersonali eelarvamused veganite ja veganluse kohta, sh arvamus, et lastel on vaja süüa loomseid tooteid.

Mõnel üksikul juhul leidsid vanemad, et isegi kui lasteaed vegantoitu pakuks, ei pruugi nad seda oma lastele soovida, kuna ei olda kindel, kas pakutav vegantoit on piisavalt täisväärtuslik. Lasteaiamenüüdele heideti ette toidu üldist halba kvaliteeti ning ebatervislikkust.

Olulises vähemuses olid vastajad, kelle lapse lasteaias oli võimalik vegantoitu saada või selle soovi suhtes oldi vastutulelikud. Selliste positiivsemate kogemuste puhul eristusid eralasteaiad ja väiksed lastehoiud, kes olid avatumad vegantoidu pakkumisele või vanemate poolt kaasa pandud toidu soojendamisele ja serveerimisele. Paar lapsevanemat vastasid, et kuigi lasteaed otseselt põhimenüüs vegantoitu ei paku, on võimalik saada taimseid lisandeid (sojapiim, taimsed jogurtid jne).

Olukorras, kus lasteaiad valdavalt vegantoitu ei paku, püüti toime tulla järgmistel viisidel. Peamise toimetulekustrateegiana kasutati lapsele oma toidu kaasapanemist lasteaeda. Lasteaia luba selles osas tõlgendati üldjoontes kui lasteaiapoolset heldet vastutulekut, mitte kui elementaarset õigust. Mõned vanemad aga raporteerisid, et lasteaed seab selleks piiranguid või ei luba seda üldse. Siit peegelduvad ühelt poolt lapsevanemate üldiselt madalad ootused lasteaedadele seoses vegantoidu pakkumisega ning suhtumisse veganitesse. Teisalt ilmneb ka, et lapsevanemad ei ole teadlikud oma õigusest saada lapsele lasteaias oma veendumuste kohast toitu (või vähemalt vastav toit lapsele kodust kaasa anda), ei oska või ei julge seda nõuda.

Siiski oli enam neid, kelle lapse lasteaed oma toidu kaasapanekut aktsepteeris. Mõningatel juhtudel tutvustasid lapsevanemad lasteaiapersonalile veganretsepte või varustasid lasteaeda vegan toorainega. Üldjuhul ei pöördutud vegantoidust keeldumiseks abi saamiseks muude institutsioonide poole, kuid mõned üksikud lapsevanemad, kes olid murega kohaliku omavalitsuse poole pöördunud, ei saanud sealt abi.

Arvamused vegantoidu maksumuse osas jagunesid valdavalt kaheks. Mõnevõrra rohkem olid neid, kes leidsid, et vegantoidu eest võiksid lapsevanemad rohkem maksta. Näiteks oldi valmis maksma juurde mõningate vegan vahepalade eest. Samas leiti, et sellisel juhul peaks lasteaed kindlustama, et lisaraha eest saaks korraliku ning täisväärtusliku toidu. Teised leidsid, et lisatasu pole õigustatud, muuhulgas seetõttu, et vegantooraine pole tingimata loomsest toidust kallim.

Peamise ootusena lasteaedadele toodi välja soov, et lasteaiad pakuksid vegantoidu võimalust. Oluliseks peeti, et seda saaks lapsevanemate soovi korral, ilma arstitõendi ega lisapõhjendusteta lasteaiale. Lisaks rõhutati, et pakutav vegantoit peaks olema tervislik, värske ja täisväärtuslik.

Lasteaedade valmisolek ja võimalused vegantoidu pakkumiseks

196-st juhuslikult valitud Eesti lasteaiast, kelle poole pöörduti palvega uuringus osaleda, täitis küsimustiku 21 lasteaeda. Sellise madala osalusprotsendi taga võib muuhulgas peituda lasteaedade huvipuudus või vähesed teadmised sellel teemal. Kuna uuringus osalenud lasteaedade arv on väike, tuleb tulemusi käsitleda esialgsetena.

Enamikes lasteaedades vegantoitu ei pakuta. Kolm lasteaeda pakuvad vegantoitu juhul, kui selleks on meditsiiniline põhjus ning arstitõend.

Vegantoidu võimaluse puudumise põhjustena toodi välja järgmised asjaolud: vastava soovi puudumine lapsevanemate poolt, lisatöö kokkadele, erinevate tööpindade puudumine köögis erimenüüde valmistamiseks, tooraine kallidus, vegantoodete piiratud kättesaadavus, kokkade/toitlustaja teadmiste ja oskuste puudumine. Selleks, et vegantoitu pakkuda, vajaksid lasteaiad järgmist tuge ja/või teadmisi: täisväärtusliku, piisava kaloraažiga ja mitmekesise vegantoidu valmistamise koolitusi kokkadele, näidismenüüsid, lisaraha ning lisatöötajaid. Paari juhul, kus lasteaed kasutab toitlustusfirma teenuseid, leiti, et on vaja toitlustusfirma valmisolekut vegantoitu pakkuda. Uuringus osalenud lasteaedadest ligi pooled olid potentsiaalselt huvitatud vegantoidu alasest koolitusest lasteaia kokkadele. Seega võib uuringus lasteaedade puhul täheldada teatud huvi olla avatud vegantoidu pakkumisele lasteaias.

Mõningaid soovitusi

Selleks, et Eesti lasteaedadest oleks võimalik saada vegantoitu, on vaja teatud muudatusi nii individuaalsel kui institutsionaalsel tasandil ja ühiskondlikes normides. Järgnevad uuringutulemuste põhjal tehtud soovitused on suunatud eelkõige lasteaedadele, kohalikele omavalitsusele ja riiklikele institutsioonidele, kelle pädevuses on laste- ja haridusasutuste toitlustamise reguleerimine ja järelevalve ning ka lapsevanematele:

  • Lapsevanemad, kes soovivad, et nende lapse lasteaed pakuks vegantoidu võimalust, peaksid lasteaeda sellest soovist teavitama, isegi juhul, kui on teada, et tõenäoliselt ei ole lasteaed valmis seda soovi rahuldama. Mida rohkem on lastevanemate poolt vastavaid soove, seda suurem on võimalus, et lasteaiad ajapikku vegantoitu pakkuma hakkavad. On tervitatav, et mõned lasteaiad on juba avatud vegantoidu pakkumisele ning koostööle lapsevanematega selles osas. Samas aga ei ole enamik lasteaedu erinevatel põhjustel veel valmis vegantoitu pakkuma. Probleemide korral peaks kõigepealt läbi rääkima lasteaia juhtkonnaga ning alles siis pöörduma järelevalveasutuse poole. Riiklikku järelevalvet tervishoiu küsimuses teeb Terviseamet. Lasteaedu haldavad linna- või vallavalitsused, kes teostavad ka teenistuslikku järelevalvet. Enne nende riiklike järelevalveasutuse poole pöördumist võib kaaluda kohaliku omavalitsuse poole pöördumist.
  • Tuleb tuua selgust õiguslikku olukorda seoses vegantoidu pakkumisega lasteaedades. Hetkel ei ole Eestis ühtegi vastavasisulist kohtulahendit ega muid selgeid juhiseid vegantoidu pakkumise osas koolieelsetes lasteasutustes. See tähendab praktiliselt, et selles küsimuses ei ole oma õiguste osas selgust lapsevanematel ning oma kohustustest ei ole teadlikud ka lasteaiad. Siiski tuleks lähtuda põhiseaduses sätestatud veendumusvabadusest, mille kohaselt on lapsevanemal õigus kasvatada oma last vastavalt oma veendumustele (paragrahvid 12, 27, 37, 41). Veendumustele vastava toidu pakkumise kohustus on sätestatud ka määruses Tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis (paragrahv 5, lõige 8). Seega peaks lasteaed pakkuma lastele toitu, mis on kooskõlas lapsevanemate veendumustega.
  • Kindlasti tuleb vaidlustada mõningate lasteaedade poolset keeldu, mille kohaselt ei tohi lapsevanem lapsele lasteaeda sobiva veganvaliku puudumisel oma toitu kaasa anda. Lasteaia poolt vegantoidu mittevõimaldamise korral peab lapsel olema võimalus süüa toitu, mis vastab lapsevanemate eetilistele veendumustele. Ei saa tekitada olukorda, kus laps on sunnitud lasteaias sööma vanemate veendumustele ja/või oma eelistustele ja maistele mittevastavat toitu VÕI nälgima. Sellise olukorra puhul, kus lasteaiatöötajad ei luba lähtuvalt oma negatiivsest suhtumisest veganlusse kui veendumusse lapsevanemal lapsele vegantoitu kodust kaasa anda, võib tegemist olla veganite diskrimineerimisega. Vegantoidu kättesaadavus lasteaias muutub veelgi aktuaalsemaks seoses Haridus- ja Teadusministri ettepanekuga muuta lasteaias käimine kohustuslikuks. Juhul, kui lasteaias käimine on kohustuslik, tuleb lasteaedadel kindlasti tagada vanemate veendumustega kooskõlas oleva toidu kättesaadavus, sest sellisel juhul on laps pandud sundseisu, kus lasteaias käimisest loobuda ei saa.
  • Vaidlustada tuleb lasteaedade poolset suhtumist, mille kohaselt on vegantoit lubatud ainult meditsiiniliste näidustuste ja arstitõendi alusel. Selline nõue peegeldab suhtumist, mille kohaselt on veganlus terviseprobleem, mitte eetilistel, tervislikel, keskkondlikel või muudel kaalutlustel valitud jätkusuutlik eluviis. Vegantoit peab olema kättesaadav lapsevanemate soovi korral (lähtuvalt vanemate veendumusest) ning selleks ei peaks vanemad esitama lisaselgitusi ega arstitõendit. Lasteaiad ja teised haridusasutused ning riiklikud toitumissoovitused peaksid lähtuma kaasaegsest toitumisteadusest, mille kohaselt on veganlus inimestele sobiv toitumisviis igas vanuses, sealhulgas lapse- ja noorukieas.
  • Lasteaedade kokkade väljaõppes tuleks pöörata tähelepanu tervisliku ja täisväärtusliku vegantoidu valmistamisele; lasteaedadele tuleks anda vajadusel lisaressursse personali vastavaks koolitamiseks. Kasutada võib Eesti Vegan Seltsi poolt lasteaedadele koostatud 10 päeva vegantoidu näidismenüüsid, mis on soodsad ja Terviseameti poolt heaks kiidetud.
  • Vegantoidu pakkumisel lasteaedades võib esialgu (süsteemi juurutamisel) kaaluda lapsevanematele minimaalse lisatasu kehtestamist. Pikemas perspektiivis aga tuleks võrdse kohtlemise põhimõtet silmas pidades liikuda selle poole, et vegantoit lasteaias ei maksa vanematele rohkem, kui loomsetel toodetel baseeruv toit. Veganitest lapsevanemad tegema lisapingutusi ega -kulutusi selleks, et nende laps saaks lasteaias täisväärtuslikku vegantoitu. Siin on oluline roll ka riiklikel põllumajandustoetustel, mis subsideerivad ebaproportsionaalselt palju just liha- ja piimatoodete tootmist, mistõttu ei kajastu nende toodete hinnas nende tegelik tööjõukulu ega keskkonnakahju. Eetilistel ja keskkonnakaalutlustel tuleks need toetused lõpetada ning subsideerida väikse ökoloogilise jalajäljega kohaliku taimse tooraine tootmist. On loogiline, et rohkem peaksid hoopiski maksma need, kelle toitumine põhjustab massilisi kannatusi elusolenditele, suuremat loodusressursside kulu ja keskkonnakahju ning ei saa karistada neid, kes püüdlevad eetilisema ja keskkonnasäästlikuma eluviisi poole.
  • Toitumise küsimust ei tuleks käsitleda vaid kitsa, inimese tervist puudutava meditsiinilise, puhtalt isikliku valiku ja lokaalse Eesti-keskse küsimusena, vaid näha seda poliitilise küsimusena laiemas globaalses kontekstis, olukorras, kus maakera on ökoloogilises kriisis, mis on suures osas põhjustatud loomade kasvatamisest inimeste toiduks. Lähtuda tuleks ÜRO ja mitmete maailma juhtivate toitumis-, tervishoiu– ja keskkonnaorganisatsioonide ning teadlaste tõenduspõhistest seisukohtadest, mis kutsuvad üles eetilistel, keskkondlikel ja ka tervise kaalutlustel loomsete toodete vähendamisele või neist inimeste toidusedelis täielikult loobumisele. Seejuures on selle muutuse elluviimisel oluline roll riiklikel ja muudel institutsioonidel ja organisatsioonidel.