Toitumistarkus: selitatud või aitab langetada kaalu ja puhastada keha

Selitatud võid on kasutatud toidu valmistamisel, usurituaalideks, tseremooniateks ja teraapiateks juba tuhandeid aastaid. Tegu on iidse tervisetoiduga, mis saavutas suure populaarsuse ennekõike Indias, mille lõunapoolsed kuumemad piikonnad olid sunnitud võid pikema säilimisaja saavutamiseks töötlema.

Ayurveda tervenduskunstis on gheel ehk selitatud võil tähtis koht, kuna seda usuti kaasa aitavat mentaalsele ja füüsilisele puhastumisele. Gheed kasutatakse lokaalselt nii põletuste, nahaärrituste kui -kahjustuste korral, samuti nahakuivuse ja peanaha probleemide leevendamiseks. Ghee multifunktsionaalsust võib paljuski võrrelda ka kookosrasvaga, vahendab Toitumistarkused.ee.

Traditsiooniliselt tehti gheed pühvli- või lehmapiimast. Selitamise käigus tekib võile iseloomulik pähkline maitse, eemaldatakse vesi, piimasuhkur (laktoos) ja piimavalk (kaseiin). Gheel on kõrgem suitsupunkt (ligi 230° C) kui koorevõil ning seda võib kasutada ka kõrgetel temperatuuridel praadimiseks.

Skeptiliste eestlastena võib meil muidugi tekkida küsimus, miks peaksime vana head koorevõid veel omakorda töötlema. Miks ka mitte, küsiksin vastuseks, kui see annab mõne konkreetse terviseprobleemiga paremini sobiva ja toitaineliselt kontsentreerituma toote.

Üks tugev pluss ghee kasuks on see, et tegu on laktoosi- ja kaseiinivaba toiduainega. Tänapäeval esineb inimestel sageli piima erinevate komponentide suhtes tundlikkust, seedeprobleeme võib tekitada piimasuhkru (laktoosi)talumatus või on raskusi just piimavalgu lagundamisega. Viimane võib muu hulgas väljenduda ka huulte, suu, keele, näo või kurgu paistetuse, nõgeslööbe või kõhukinnisusena. Enamik eelmainitud tundlikkusega inimestest võib endale suure tõenäosusega lubada aga selitatud võid ilma, et terviseprobleeme kartma peaks.

Ghee sisaldab rohkelt konjugeeritud linoolhapet (CLA), mis on kogunud kuulsust just ohtliku, kõhu piirkonda koguneva, vistseraalse rasva sulatajana. Samuti on uuringud näidanud et CLA aitab alandada vererõhku, vähendada põletikku ja LDL-kolesteroolitaset.

Ghee sisaldab tavalisest võist veelgi rohkem sooletrakti terviseks olulist butüürhapet, mis detoksifitseerib soolestikku ja parandab käärsoole seisundit. Butüürhape on tugevalt põletikuvastase toimega, teadustöödes on leidnud kinnitust selle kasuliku rasvhappe roll põletikuliste soolehaiguste ja ärritunud soole sündroomi leevendamisel. Aga mitte ainult – butüürhappe rikka selitatud või tarbimine on näidustatud ka insuliini resistentsuse ja diabeedist tingitud vaevuste puhul.

Muu hulgas on ghee ka hea rasvlahustuvate vitamiinide allikas. Ghees leidub nii D, E ja A-vitamiini, samuti kaltsiumi luudesse ankurdamiseks nii olulist K2-vitamiini. Uuringud on näidanud, et K2-vitamiin on tugevate ja elastsete luude ehitamiseks isegi olulisem kui kaltsium. Samuti aitab piisava K2-vitamiini tarbimine ennetada veresoonte kaltsifitseerumist, kukekannuste tekkimist ja hammaste lagunemist.

Rasvlahustuvad vitamiinid on nn. mördiks mineraalidele, ilma milleta organism neid tõhusalt ehituskividena kasutada ei saa. Paljude krooniliste terviseprobleemide, toitaineliste defitsiitide või maksafunktsioonide häirumise tõttu ei saa keha efektiivselt hakkama beeta-karoteenist A-vitamiini tootmisega. Selitatud võis on hormonaalseks tasakaaluks ja limaskestade terviseks nii oluline A-vitamiin aga organismile koheselt kasutataval kujul.

Nii nagu kookosrasv, nii on ka ghee tänuväärne abiline kaalulangetamisel, kuna sisaldab spetsiifilisi rasvhapped, mis aitavad laiska rasvkudet energiatootmiseks põletada. Ayurveda meditsiin kasutab gheed maohappe ja sapi läbivoolutuse stimuleerimiseks ning seedetule ergutamiseks. Gheed süües aitate kaasa rasvlahustuvate toksiinide väljutamisele ja keha puhastumisele.

Gheel arvatakse olevat eriline roll just aju toetamisel ja tervendamisel, seda soovitatakse ravimtoiduna ka neurodegeneratiivsete haiguste (Alzheimer, Parkinson) ja dementsuse puhul. Ghee on suurepärane organismi turgutaja nii kasvajate, autoimmuunhaiguste kui teiste kroonilise põletikuga kulgevate tõbede puhul.

Gheed võib osta poest või teha ise, selleks pole vaja muud kui hea kvaliteediga (eriti hea kui orgaanilist!) võid, paksu põhjaga potti, ja innukat tegijat. Sulata või aeglaselt ja lase sel madalal temperatuuril paarkümmend minutit keeda – on oluline, et või keetmise käigus suitsema ei läheks ja põhja ei kõrbeks. Protseduuri lõpuks on näha kolm selgesti eristatavat kihti – pealmine õhukene vahukiht, selle all paks kollane võirasv, anuma põhjas aga vesine piimjas kiht. Vahu võib lusikaga eemaldada.

Peale kihtide eraldumist tuleks kuumus maha keerata ja lasta vedelikul pisut jahtuda. Seejärel kurnata poti sisu hoolikalt läbi mitmekordse marli klaaspurki – kõik mittevajalik jääb marlisse kinni ja selle võib hiljem nt. loomadele sööta.

Kurnatud ghee meenutab välimuselt sulakulda. Gheed võib hoida kaanega purgis toatemperatuuril kuni paar nädalat, külmkapis püsib see tarvitamiskõlblikuna mitu kuud. Kuna rasv kipub külge võtma ümbritsevaid lõhnu, tuleks purk avamisjärgselt alati hoolikalt kaanega sulgeda.