Personaaltreeneri ja toitumisnõustaja Erik Orgu hinnangul saab toidusõltuvused jagada kaheks: ühelt poolt sõltuvuseks maitsetest, teiselt poolt sõltuvuseks toidust endast. „Kõik toidud mõjutavad keha ja mõistust erinevalt. Suhkur mõjub ju rõõmustavalt ning kõik ju soovivad olla rõõmsad. Kindlasti muudavad end inimesele kiiremini ja tugevamalt sõltuvuslikuks n-ö disaintoidud ehk poolfabrikaadid ja valmistoidud,” lisab Orgu.

Toitumisnõustaja lisab veel, et toidusõltuvused on elust tulnud ehk meie elustiilist tulenevad sõltuvused, mida on elustiili muutmisega võimalik korrigeerida. „Igal toidul ja toorainel on oma omadused ja kasutegurid. Samamoodi on kasutegurid õigel ajal õigesti söödud toidul. Ülesöömist ja sõltuvust saab takistada sellega, kui süüa väärtuslikku toitu siis, kui on nälg, selle ajani, kui nälga enam ei ole. Probleem on selles, et inimesed ei tunne toitu ega selles leiduvaid aineid, mis omakorda ei lase tooraineid õigesti kasutada,” lisab Orgu ja mainib, et inimesel on vaja eksisteerimiseks vaid vett, valke, süsivesikuid, rasvu, mineraale ja vitamine ning neid kõige puhtamal kujul.

Toidusõltuvuse tekitab õnnetunde soov

Tänapäeval on teada, et toit (sõltuvust tekitav toit) mõjutab ajus teatud ühendite vabastamist. Kui toidusõltuvuse all kannatav inimene neid virgatsaineid ei saa, ei tunne ta end „õnnelikult”. Täpselt sama kehtib narkomaanide ja teiste sõltlaste puhul (alkoholism, suitsetamine).

„Iha teatud toidu järele ei tasu segi ajada näljaga. Esimene võib tulla täiesti ootamatult n-ö tühjast kohast, näiteks vahetult pärast söömist arvuti taga, kui tekib ootamatu tahtmine magusa järele. See ei ole absoluutselt seotud keha energia või toitainete vajadusega (nälja puhul see nii on). Iha toidu järele on normaalne. Kui see aga hakkab korduma, võtab kogu tähelepanu – inimene ei suuda muust mõelda kui sellest toidust – ning lõppeb selle (rämps)toidu tarbimisega, siis on välja kujunenud probleem,” leiab Ruul.

Neurotransmitterite vabastamiseks vajab organism üha suuremaid koguseid. Ajapikku avaldab see omakorda negatiivset mõju tervisele. Paraku ei ole sõltuvuse ennetamiseks (ja ravimiseks) üht maagilist sõna või imerohtu. Alustada tasub oma söömisharjumuste analüüsist, viimase puhul aitab dietoloog. Palju võib kasu olla ka psühholoogist. Fakt on aga see, et sõltuvaks jääb inimene ikkagi neist toitudest, mis nii pikas kui ka lühikeses perspektiivis meie organismile kasulikud ei ole.

Klassikalised sõltuvustoidud: šokolaad ja suhkur

Šokolaadis leidub mõningal määral kofeiini, lisaks teobromiini – kofeiiniga sarnast alkaloidi, mille mõju närvisüsteemile on nõrgem. Tänu nendele ja veel mõnele šokolaadis sisalduvale ühendile (šokolaadist on leitud ka farmakoloogiliselt aktiivseid aineid, mille toime ajule sarnaneb marihuaana toimega) on sel maiusel mõningane tuju tõstev toime.

„Marihuaanatarvitaja viib „pilvedesse” selles sisalduv tetrahüdrokannabinool (THC), šokolaadis aga leidub närvivahendusainet nimetusega anandamiid, mida toodab ka inimese aju ning mis mõjutab samu retseptoreid,” kirjutab Urmas Soots ajakirjas Toitumisteraapia ja lisab, et siin võibki peituda põhjus, miks šokolaadi söömine meeldivaid aistinguid esile kutsub, lõõgastab ja ärevust vähendab.
Toidusõltuvused ei ole sõltuvused, mis hävitaks elusid, perekondi või viiksid inimesed röövima ja tapma nagu mõned teised ühiskonnas levivad sõltuvused. Samas on tegu hillitseva probleemiga, mida on vaja tuleviku tarbeks tunnistada.