Vitamiinide või mineraalainete puudusest on kõik kuulnud. Aga kes usuks seda, et enamik inimesi vaevleb rasvapuuduses? Seda enam, et rasvumine on üks meie ühiskonna suuremaid probleeme ... Aga just nii see on.

Nii nagu moeilmas on omad trendid, tundub olevat ka söömise valdkonnas. On perioode, kus toidupakendeid ehivad uhked sildid “nelja tunni jooksul ühtlaselt imenduvad süsivesikud”, millele järgneb kohe “rohkelt valku”, aga rasv oleks kui toiduilma vaeslaps, sest siis soovitakse pigem öelda, kui vähe on seda toidus. Ja tarbijal jääb mulje, et hea, kui üldse poleks. Hoolimata valitsevast trendist on inimese organismi põhivajadused siiski samad ning ta vajab ligikaudu 50% süsivesikuid, 20% valke ja 30% rasvu.

Iga haiguse põhjus

Rasva on meie kehale väga vaja. Olles keha eelistatuim energiaallikas, vajame häid rasvu eelkõige selleks, et rakumembraanid oleksid terved. Milleks meile see? Rakumembraani kahjustus on peaaegu iga haiguse tekke- ja süvenemise põhjus. Kui kehas on rasvadest puudus, häirub üleliigse kolesterooli ja rasvlahustuvate toksiinide väljutamine. Suureneb ka sapikivide tekke oht. Kuna rasva vajab korralikuks toimimiseks iga meie rakk, võib õigete rasvade puudus põhjustada ka meeleolu kõikumist, energiapuudust, samuti naha, küünte ja juuste kuivust.

Ka luude tugevuse tagamiseks on vaja õigeid rasvu. See aga ei tähenda, et nüüd tuleks valimatult rasvu tarbima hakata. Kõik rasvad pole ühesuguse toimega. Mitte üle 10% rasvadest peaksid moodustama küllastatud rasvad. Need on toatemperatuuril tahked. Meile on neist kõige tuntumad searasv ja või. Taimsetest rasvadest võib siia alla liigitada ka kookos- ja palmirasva. Peale küllastatud rasva vajab meie keha monoküllastamata rasvhappeid, mida peaks päevase tarbitava rasva hulgas olema natuke rohkem kui küllastatud rasvu, 12—15%. Oomega-9 on monoküllastamata rasvhape, mida on palju oliiviõlis. Headeks allikateks on veel näiteks pähklid ja seemned.

OLE NÜÜD AUS! | Kas sa ikka sööd piisavalt rasva?
Foto: Vida Press

Puudu ja üle

Kõige enam napib tänapäeva inimeste toidulaual oomega-3-rasvhappeid. Uuringute järgi esineb oomega-3 defitsiiti isegi kuni 85% rahvastikust. Rasedad ja imetavad emad saavad vähem kui 18% lapse tervisele vajalikke oomega-3-rasvhappeid.

Oomega-3-rasvhapped kuuluvad koos oomega-6-rasvhapetega asendamatute rasvhapete hulka ning peaksid katma päevas saadavast rasvast 5—8%. Asendamatud on need rasvhapped seetõttu, et meie keha neid ise ei tooda ja nende saamisel sõltume vaid toidus või toidulisandites leiduvast. Oomega-6-rasvhappeid leidub tänapäevasel toidulaual külluslikult — neid on teraviljades ja nendest valmistatud õlides, seemnetes ja pähklites, eriti külluslikult päevalilleseemnetes ja -õlis, aga ka lihatoodetes, sest paljud loomad on teraviljatoidul.

Oomega-3-rasvhappeid sisaldavaid toite on meie laual aga palju vähem, paljudel juhtudel võib öelda, et peaaegu üldse mitte. Seda rasvhapet saame kaladest ja mereandidest. Taimsetest allikatest leidub seda linaseemnetes ja samaväärsel määral ka chia-seemnetes. Oomega-3-rasvhappeid saame ka tudraõlist, natuke leidub seda Kreeka ja pekanipähklites ning rapsiõlis.

Tähtis on aga nende kahe rasvhappe omavaheline suhe, mis ideaalis peaks meie organismis olema 1 : 1. Nii see inimestel tavaliselt siiski pole. Üldiselt kipub see olema tugevalt oomega-6 kasuks. Vahel on see suhe isegi 1 : 20. Selline tasakaalust väljas olukord muudab meie keha väga vastuvõtlikuks erinevatele põletikele ja haigustele. Paljud uurigud on näidanud, et oomega-3 regulaarne tarbimine vähendab allergiaid ning et ka rasedusaegne oomega-3-rasvhapete defitsiit võib soodustada lastel allergiate teket. Ehk võib seal peituda ka vastus, miks lastel on tänapäeval nii palju allergiaid.

Kui me suudaksime rasvhapete omavahelise suhte viia 1 : 4, siis võiksime enda üle uhked olla, sest oleme astunud suure sammu oma tervise heaks.

Lisaks hoiavad rasvad kauem kõhtu täis, aitavad tasakaalustada veresuhkru taset ning hoiavad ära söömissööstusid.

Märgid oomega-3-rasvhappe puudusest:
  • halb mälu või kontsentreerumishäired;
  • halb koordinatsioon või häiritud nägemine;
  • kuivad juuksed või kõõm;
  • kuiv ja kare nahk ja kalduvus ekseemile;
  • sage urineerimine või janu;
  • premenstruaalne sündroom ja tundlikud rinnad;
  • kuivad ja sügelevad silmad;
  • põletikulised protsessid;
  • kõrge vererõhk või suur vere lipiidide tase;
  • aeglane haavade paranemine;
  • foobiad, depressioon, ärevushäired.
Kõige hullem rasv – transrasv
Sort rasvu, mida ei tasuks üldse tarbida, on transrasvad. Kuna transrasva keemiline koostis on teistest rasvhapetest vaid pisut erinev, siis ei oska meie keha sellega kuidagi toime tulla, aga välja visata ka ei raatsi ning ladestab selle lihtsalt meie kõhupiirkonda mõttelise sildiga “ehk kunagi läheb vaja”. Lisaks soodustab transrasvade tarbimine veresoonkonna- ja südamehaigusi. 
Toiduainetelt leiab need nimetuse järgi “hüdrogeenitud rasv”. Üldiselt võib transrasvu leida osades jäätistes, margariinides, pagaritoodetes, kommides ja kohukestes.

Allikas: Oma Maitse juuli 2017

LOE LISAKS:

Viis toiduainet, mille toitumisspetsialistid on kahjulikust kasulikuks nimetanud

Kehakaalu langetamise täielik teooria: Kuidas tegelikult kaalu jäädavalt langetada?

Müüdid toitumise kohta: kas punane liha teeb paksuks, kas pits alkoholi annab sooja, kas rasvad on kahjulikud?

Mis peaks kindlasti olema taldrikul igal toidukorral?

Kumb on tervisele kasulikum, kas koorevõi või margariin?

10 toiduainet, mis võiksid su kodus alati olemas olla

Oma Maitse