1. Süütu nali?

Mikk Mägi ja Loore Emilie Raav. Vegan Restoran
Foto: /www.raisingkids.co.uk

Vegefoobse käitumise näideteks on taimetoitlaste nimetamine murunäksijateks, idusööjateks, porgandinärijateks jms, aga ka kommentaariumides ette tulevad tüüplaused nagu „Taimetoitlus on üleminek mullatoidule!“, „Mees peab liha sööma, sest on muidu nõrguke!“, „Taimetoitlus on psüühiline hälve“, „Veganid söövad loomade eest toidu ära“ jne.

Näiliselt süütu ning lõbus naljaheitmine on tegelikkuses üks agressiooni vorme. Kui taimetoitlane nalja peale solvub, siis on see n-ö märk sellest, et inimene on tundlik ja ründav, mis annab omakorda aluse taimetoitlaste sildistamiseks, näiteks „Veganid peavad ennast teistest paremaks“, „Loomaõiguslased on radikaalsed skandaalitsejad“, „Taimetoitlased on nagu usuhullud“ jne. Selliste väljaütlemiste tulemusena ei julge paljud taimetoitlased oma põhimõtetest rääkida ning on sunnitud ka kõige lähedasemate inimeste seltskonnas oma veendumusi varjama.

Mõistega vegefoobia püütakse näidata, et selline suhtumine ei eristu kuidagi rassistlikest, homofoobsetestvõi seksistlikest väljaütlemistest ega käitumismustritest. Näiteks peetakse taimetoitlust pigem naiste ettevõtmiseks, sest nn tõeline mees ei saa olla veganina mehelik ega sportlik. Eeldatakse, et taimetoitlastest mehed on nõrgukesed, kahvatud ja kõhnad. Lisaks tavapärasele negatiivsele suhtumisele, mis ühiskonnas taimetoitluse kohta ringi liigub, peavad taimetoitlastest mehed teadlikult või alateadlikult tegelema tõestamisega, et nad ei ole meestena kuidagi vähem mehed.

KingitusOma Maitse