Võrreldes paljude Euroopa arenenud riikidega tekib Eesti toidukauplustes ja toiduainetööstuses toidujäätmeid tunduvalt vähem. Üheks põhjuseks võib olla elanikkonna väiksemal sissetulekul ja toidu tarbimise mahul. Samas peab välja tooma selle aspekti, et kuna Euroopa Liidu tasandil puudub nii toidujäätmete ühtne mõiste kui ka toidujäätmete tekkekoguste arvestusmeetod, siis täpset riikidevahelist toidujäätmete tekke võrdlust pole võimalik teha. Teiste riikidega võrdlemist takistab ka asjaolu, et põhjalikumaid ning toidutarneahela erinevaid osapooli katvaid uuringuid on teinud ainult üksikud riigid. Erinevate uuringute tulemuste võrdlemise puhul tuleb ka arvestada, et kasutatud uuringumetoodikad erinevad. Siiski võib üldisemal tasandil erinevates riikides teostatud uuringute tulemusi võrrelda.

Uuring sedastas, et kõige rohkem protsentuaalselt Eestis raiskavad ja viskavad toidujäätmeid ära kodud ehk inimesed kodudes? Miks see nii on?

Võrreldes toiduainetööstuse ja kaubandusega tekib kodumajapidamistest toidujäätmeid tõesti palju rohkem. Peamine põhjus, miks kodumajapidamistes tekib toidujäätmeid rohkem on see, et toitu ei osata säilitada. Selle tõttu läheb palju toitu riknema. Teine suurem põhjus on see, et toitu ostetakse koju liiga palju või korraga valmistatakse liiga suur kogus.

Järgnevalt on aruandes nimetatud peamisteks toidukao/toidu äraviskamise põhjusteks:

Peamiseks toidukao tekkimise põhjuseks leibkondades oli toidu või toiduainete riknemine. Riknemise tõttu visati toit ära pea pooltel juhtudel (44%). Oluliselt harvemini visati ära toitu, mida oli liiga palju valmistatud (14%), mille kasutamise tähtaeg oli ületatud (12%) või mis oli liiga kauaks seisma jäänud (12%). Vähem tekkis toidukadu seetõttu, et toitu ei soovitud enam süüa, kuna värskem oli asemele ostetud või valmistatud (6%) või mõnel muul põhjusel, mille uuringus osalejad ise täpsustasid. Muu põhjusena toodi välja, et äravisatud toit tekkis pigem toiduvalmistamise käigus (nt tee või puljongi valmistamisel tekkinud ülejäägid, toit läks kõrbema) või mõni toidu koostisosa/toiduaine ei maitsenud.

Teisalt kõige vähem tekitavad toidujäätmeid protsentuaalselt toidukohad, toidutööstus ja kaubandus. Miks see nii on?

Kui võrrelda toidujäätmete tekkimist kodumajapidamises ja toidukohtades/toidutööstuses/ kaubanduses, siis põhjused on väga erinevad. Kui kodumamajapidamises oli see seotus enamasti kas riknemise ja/või liiga suure koguse toiduainete/toidu ostmise/valmistamisega, siis toiduainetööstuses/kaubanduses on toidujäätmete riknemine seotud toidu hoiustamise, pakendamise jms tingimustega.

Toitlustusettevõtetes/asutustes on toidukao tekke peamiseks põhjuseks klientide poolt järgi jäetud toit. Toidujäätmete ja toidukao teke sõltub otseselt toitlustusettevõtte/asutuse tüübist (tegevuslaadist, kliendirühmast, toidu serveerimise viisist jms).

Toitlustusettevõtete seas oli toidukao osakaal tekitatud toidujäätmetes kõige suurem restoranides (87% tekitatud toidujäätmetest ja 25% arvestatuna portsjoni kohta). Restoranides käiakse tüüpiliselt söömas õhtuti ning tihti süüakse mitu käiku, mistõttu on klientide poolt taldrikule jäänud toidukogus suhteliselt suur. Kõige väiksem oli toidukao osakaal kohvikutes (29% tekitatud toidujäätmetest ja 6% portsjoni kohta). See on ka mõistetav, kuna kohvikutes tarbitakse toitu väikestes kogustes, mistõttu on ka toidujäätmete ja toidukao kogused väikesed. Buffeedes ja sööklates jääb tavaliselt päeva lõpus üle märkimisväärne kogus valmistoitu.

Kaubandusettevõtetes toiduainete realiseerimata jäämise ning maha kandmise põhjused sõltuvad nii ettevõttesisestest kui ka -välistest asjaoludest. Toidu käitlemist reguleerib terve rida õigusakte, mis sätestavad muuhulgas detailsed nõuded toiduohutuse- ja hügieenialasele tegevusele toitu müüvates jae- ja hulgimüügiettevõtetes. Nii on ka toidujäätmete tekkega seotud aspektid (nt toidu säilitamistingimused, toidu kvaliteedi ja inimtoiduks tarvitamise kõlblikkuse määratlemine) õigusaktidega reguleeritud. Need nõuded panevad kaubandusettevõtetele väga selged piirid toiduainete inimtoiduna turustamiseks. Kaubandusettevõtetes tekkivate toidujäätmete tekkekoguse mõjutajana tuleks vaadata ka toiduainete üha pikenevat tarneahelat ja logistikat ning töötlejate/tarnijate tegevust (nt pakendi kvaliteeti).

Toidujäätmete tekkele aitab siiski kõige vahetumalt kaasa tänapäevase kaubanduse olemus, mis on suunatud eelkõige tarbijate huvide rahuldamisele. Tihe konkurents eeldab, et kauplustes on kogu lahtioleku aja jooksul olemas lai valik erinevaid toidukaupu. Kuna Eesti tarbija on väga hinnatundlik, siis müüakse suur osa (kuni pool müüdavast toidukaubast) allahinnatud ja kampaaniatoodetena. Nii mõjutavad toiduainete müügi planeerimisest tulenevat toidujäätmete teket otseselt ka tarbijate käitumisharjumused. Peale selle mõjutab müüki ka teiste piirkonna kaupluste allahindlused/kampaaniad. Eriti tuntav on see suuremates asulates, kus erinevate jaekettide toidukauplused asuvad tihti üksteisele lähedal. Kõik see teeb kauplustel väga raskeks prognoosida ja planeerida toiduainete müüki. Tulemuseks on see, et teatud toiduaineid pole võimalik enne realiseerimistähtaega maha müüa, mistõttu tuleb need maha kanda.

Kui toidukaupade nõudluse muutumine ja selle prognoosimise raskused on peamiseks toidujäätmete tekkepõhjuseks kõikides kaubandusettevõtetes, siis erinevat liiki toiduainete puhul võib muude põhjuste olulisuse järjekord mõnevõrra erineda. Toidujäätmete peamised tekkepõhjused on paljus omavahel seotud. Peale hinnatundlikkuse võib täheldada ka tarbijate vähesest teadlikkusest tulenevaid käitumisharjumusi, mis aitavad kaasa toiduainete riknemisele ja mahakandmisele. Suur osa kliente ei tea märgistuste „kõlblik kuni” ja „parim enne” tähendusi ja seetõttu tõlgendavad ostuotsuseid tehes seda teavet valesti. Valdav osa inimesi „ostab kaupluses silmadega“, määravaks on kauba visuaalne kvaliteet. See on asjakohane just puu- ja köögiviljade puhul, kus suur kogus söögikõlblikke vilju jääb müümata mittestandardse välimuse tõttu. Toiduainete müügilt kõrvaldamisele aitavad kaudselt kaasa ka kaupade välimusele esitatavad kvaliteedinõuded, mis on kehtestatud Euroopa Liidu ühtsete õigusaktidega või kaubandusettevõtete sise-eeskirjadega.

Kas toidu raiskamine ja toidujäätmet tekitamine on Eestis ja ka maailmas pigem tõusev või langev trend?

Üldiselt äravisatud toidu kogus sõltub sellest, kui suur on rahvastiku ostujõud. Mida rikkam riik, seda suurem ostujõud ja seda rohkem visatakse toitu ära. Heaks erandiks on meie põhjanaabrid soomlased. Aga et eestlaste ostujõud on alla Euroopa Liidu keskmise, siis on ka äravisatud toidu kogused väiksemad. Võrreldes rootslastega, kes viskavad ära keskmiselt 84 kg toitu, on eestlaste puhul toidu raiskamist üle 4 korra vähem ehk 19 kg ühe inimese kohta aastas.

Samas võib öelda, et toidujäätmete tekitamine on tõusvas trendis. Näiteks toitlustusasutustes tekkivad toidujäätmed. Nii käesoleva uuringu tulemused kui ka statistika näitab, et koduvälise toitlustamise osakaal Eestis suureneb. Üha enam söövad inimesed erinevates toitlustusasutustes. Samas tekib hinnanguliselt toitlustusasutuste, kaubanduse ja toiduainetetööstuse kõrval üle poole toidujäätmetest just kodumajapidamistes. Muutunud on ka inimeste ostuharjumused. Kauplustesse on tekkinud suurem valik erinevaid tooteid, mis võib viia selleni, et ostetakse rohkem kui jõutakse ära tarbida.

Samuti ka mujal maailmas tekib toidujäätmeid järjest enam. Näiteks on kaubanduses levinud „osta kaks ühe hinnaga“; „osta üks, saad teise tasuta“ jms müügistrateegia, mis kutsub inimesi rohkem ostma ja tarbima.

Väidetavalt viskab arenenud maailma ära sama palju toitu, kui kolmas maailm juurde vajaks. Kas need arvud on pädevad?

Jah, tegemist on pädevate arvudega. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO Food and Agriculture Organization) andmetel kannatab ülemaailmselt nälga umbes 1 miljardit inimest. Samas raisku läheb umbes kolmandik kogu maailma toidust, mis on koguseliselt 1,3 miljonit tonni toitu. Sellest piisaks, et ära toita näljahädas olevad inimesed.

Kuidas saavad kodud oma toidujäätmete teket pidurdada?

On olemas mitmeid võimalusi kuidas on võimalik kodumajapidamistes toidujäätmeid vähendada.

Alljärgnevalt toon välja aruandes nimetatud võtted:

  • Planeerige oma toiduostude tegemist: koostage nädalamenüü ning ostunimekiri. Enne toiduainete ostmist kontrollige, millised toiduaineid on teie külmikus ja köögikappides juba olemas.
  • Riknenud toidu äraviskamise vältimiseks ärge ostke korraga liiga palju puu- ja köögivilju ning muid toiduaineid. Eelpakendatud ja suures koguses pakutava odava toiduaine (nt leib/sai, puuviljad) ostmisel mõelge, kas tarbite kogu toidu ära, enne kui see halvaks läheb.
  • Ärge säilitage kodus puu- ja köögivilju kilekotis. Nii lähevad need kergemini riknema. Tarbige enne varem ostetud või varasema säilivustähtajaga toiduained. Kui ostate poest uusi toiduaineid, asetage kõik vanemad tooted oma kappides ja külmikus ettepoole ning uued toiduained pange tahapoole
  • Ärge avage uut toidupakendit enne, kui vana toit on ära tarbitud
  • Olge teadlik toiduainete pakendil olevate kuupäevade tähendusest: „kõlblik kuni” tähendab, et toiduaine on tarbimiseks ohutu kuni märgitud kuupäevani (nt liha ja kala puhul); „parim enne” tähistab kuupäeva, milleni säilib toote nõuetekohane kvaliteet. Toiduaineid on ohutu tarbida ka pärast „parim enne” kuupäeva möödumist.
  • Säilitage toiduaineid vastavalt pakendil toodud juhistele (temperatuuri, valguse jm tingimuste osas).
  • Kasutage ära ülejäägid: kasuta toiduülejäägid järgmisel päeval lõuna- või õhtusöögi valmistamisel või pane need sügavkülma, et tarbida mõnel muul päeval. Külmutada võib näiteks ka leiba ja saia. Nii saab enne söömist sügavkülmast paar viilu välja võtta ning ära röstida.
  • Pehmeks muutuma hakkavatest puuviljadest võib teha smuutisid või pirukaid. Närbuma hakkavad köögiviljad võib keeta supiks.
  • Võimalusel vaakumpakendage toit: see pikendab oluliselt toidu säilivusaega.
  • Tõstke taldrikule pigem vähem kui rohkem, vajadusel saab alati juurde tõsta.
  • Jälgige, kui palju teie laps tavaliselt sööb ning ärge tõstke talle liiga suuri portsjoneid taldrikule. Õpetage lapsi tõstma endale nii palju ette, kui nad jaksavad ära süüa ja selgitage, et alati on võimalik juurde võtta, kui väheks jääb.

Kas uuringust tuli välja ka see, mis toitaineid enim ära visatakse Eestis?

Näiteks jaekaubanduses tuli välja, et maha müümata ja seetõttu maha kantud puuviljadest moodustasid valdava osa kiiresti riknevad eksootilised viljad (nt banaan, hurmaa) (42%) ning seemneviljalised (nt õun, pirn) (28%), mis domineerivad mahult ka puuviljade läbimüügis. Maha kantud köögiviljadest moodustas ligikaudu poole (51%) viliköögiviljad (nt tomat, kurk, arbuus). Küllaltki suure osa moodustasid ka lehtköögiviljad (eelkõige kapsas ja salat) (33%). Juurviljade ja mugulköögiviljade (kartul) osakaalud olid 10%.

Maha kantud lihatoodetest moodustasid valdava osa (83%) eeltöödeldud lihatooted (nt vorstid, singid, eelvalmistatud lihatooted), kusjuures nende toodete osakaal oli suurem keskmistes ja väikestes kauplustes, mille klientuurist moodustab suhteliselt suurema osa hinnatundlikud tarbijad. Piimatoodetest moodustasid suurema osa kiirestiriknevad piimatooted – kohupiim, hapukoor ja toorjuust (47%) ning piim ja koor (27%).