Eesti toidu fännid: me armastame porgandit, leiba, sealiha, jogurtit ja kõike muud, mida Eestis kasvatatakse
Eesti Toiduliit koondas oma projekti "Ma armastan Eesti toitu" raames kokku kümme Eesti tuntud toiduga seotud inimest ning küsisis neilt, millist Eesti toitu nad või toorainet nad üle kõige armastavad.
Lugege ja vaadake, kas mõtlete samamoodi!
Inga Paenurm
Markofka Toidutuba, endine Eesti Vabariigi Presidendi kantselei peakokk
Minu lemmik tooraine on kahtlemata porgand. Porgand on mu lemmik olnud juba lapsepõlvest saadik – olin selline teistsugune laps, kellele meeldis väga porgand nii keedetult, kastmetes jne.
Nii on see jäänud tänaseni. Kasutan porgandit nii toorelt, keedetult, püreedes ja magusroogades. Porgand on toorainena ühelt poolt lihtne, teisalt jällegi keeruline ja väga omapärane. Temast on võimalik teha nii lihtsat toitu kui ka komplitseeritumaid üllitisi. Eriti põnev on porgandi puhul see, et sellest saab kasutada kõike - varsi, koori ja vilja ennast. Porgandi kirev värv annab toitudele elu.
Porgand on täna tegelikult rohkem, kui vaid minu lemmiktoiduaine – ka meie Tallinnas, Tulika tänaval tegutsev kohvik kannab nime Markofka Toidutuba, kus kasutame suurel hulgal kodumaist toodangut.
Raili Mengel
MTÜ Eesti Maaturism tegevjuht
Eestis, eriti Tahkurannas, kasvatatud kurk on minu vaieldamatu lemmik! Suhtun kurki lausa aupaklikult, sest olen kurgiga olnud seotud juba lapsepõlvest. Nimelt olen pärit Pärnumaalt, Romantiliselt Rannateelt, Tahkurannast, mis on läbi aegade olnud tuntud kurgikasvatuspiirkond ning siit on pärit ka üks kurgisort – Tahkuranna muuromi.
Kurk on olnud minu pere ja kodukandi rahva jaoks elatusallikaks, see on tänaseni minu kodukandis päevakohane teema – korraldame alates 2010. aastast igal aastal 20. augustil Hapukurgifestivali.
Minul isiklikult ei saa kurgist kunagi isu täis. Söön kurki kuni tänase päevani meeleldi ja nö igas olekus – värskelt, salatina, soolatuna, marineerituna, hapendatuna. Olen lugenud, et kurgil on mitmeid tervistavaid omadusi. Vähese veejoojana söön sageli hoopiski kurki, sest kurk koosneb ligikaudu 90% veest. Palju vett ja vähe kaloreid loob eeldused ka kurgi abil salenemiseks. Kurk sisaldab palju vitamiine (A, B, C) ja ohtralt ka magneesiumi. Ja mis peamine - kohalik kurk lihtsalt maitseb mulle!
Ise ma kurke talvevarudeks ei tee, sest söön meeleldi oma kodukandi kurgimeistrite tehtut. Olen pigem teadlik eestimaisest toorainest valmistatud toote tarbija ja eelistan võimalusel väiketootjaid ning kindlat kvaliteeti.
Jagan Teiega oma kodukandi inimeste, kurgimeistrite Inge Must ja Marje Pajusalu retsepte www.rannatee.ee/retseptiraamat, mida kõige paremini oskavad valmistada kahtlemata meistrid ise. Seda kinnitab asjaolu, et neid on erinevatel aastatel tunnustatud ka Parim Maitse tiitliga!
Sirje Potisepp
Eesti Toiduainetetööstuse Liidu juhataja
Minu soe suhe Eesti sealihaga sai alguse juba päris väiksena - meie perel oli maamajapidamine, kust ei puudunud ka loomad. Mõistsin, et loomad polnud meie kodus paitamiseks, vaid selleks, et meil oleks alati toit laual. Kuigi kurvastasin alati, kui mõni loom lihateoks ette võeti, siis teadsin, et peagi jõuab tänu sellele lauale midagi väga maitsvat.
Sõime sealiha pea iga päev ning viise, kuidas ema ja vanaema sealihast roogasid valmistada oskasid, oli ilmselt sadu – üks maitsvam kui teine. Toidud olid lihtsad, sest töö kõrvalt polnud aega tundide viisi kokata. Minu lemmikroog oli malmpotiga kütteahju sütes hautatud sealiha, mis küpses enne söömist vahel terve ööpäeva. Kuigi seda maitsestati vaid soola, pipra ja aiaürtidega, oli see talugurmee, milletaolist keegi seni korrata pole suutnud.
Sel ajal sai kogu loom toiduks – verepannkoogid, praed seamaost, kopsudest, südamest, kõrvadest ja jalgadest. Mis inimestele ei kõlvanud, see anti loomadele. Külmkappi meil polnud, seega palju sealiha kuivatati, suitsutati, soolati. Mäletan, kuidas ma kutsusin naabripoisse appi soolatünni kaant lahti kangutama, et saaksin kaane vahelt suussulavaid soolatud sealihatükke maitsta. Kui vanaema ühel hetkel apla närilise rikutud sealihatünni avastas, sain temalt kõvasti võtta!
Kuigi meie pere sööb teadlikult võimalikult mitmekesiselt, on sealiha ka täna minu kodus pea iga päev laual. Viise, kuidas teha maitsvat seapraadi, on lugematu arv, mistõttu ei muutu sealihamenüü kunagi üksluiseks.
Urmas Kruuse
Maaeluminister
Kui mõtlen Eesti toidule, tuleb kõigepealt silme ette ehe Eestimaine rukkileib. Pole miskit paremat, kui võtta käär värsket krõbeda koorikuga leiba, määrida sellele veidi soolakat võid ja täiuslik roog ongi valmis. Mulle tundub, et leib on eestlaste jaoks midagi rohkemat kui lihtsalt toit. Pole ilmselt ühtki eestimaalast, kes lühemat või pikemat aega kodumaalt ära olles ei hakkaks igatsema seda õiget Eesti leiba. Pole harvad juhused, kui välismaal elavatele sõpradele ja kolleegidele külla sõitvad eestlased pistavad kohvrisse leiva või kaks, et kodust eemalolijatele kodused maitsed kostiks kaasa viia.
Tundub, et lisaks kehakinnitamisele aitab leib leevendada koduigatsust, sest need maitsed, mis on sulle lapsepõlves korda läinud, käivad helge mälestusena kaasas kogu elu. Seetõttu on mul eriti hea meel, et leib on eestlaste jaoks jätkuvalt väga oluline. Rõõmu pakub ka see, et kodune leivategu on viimastel aastatel tõeliselt populaarseks muutunud. Vana traditsioon oma perele ise leiba küpsetada on taas ellu äratatud. Väga paljudel peredel on täna olemas päris oma leivaretsept, mis on pärit esiemadelt või mille perenaine või peremees on kujundanud just oma pere maitseid arvestades. Nii hoiame alles ja kujundame oma Eesti leiva lugu ja laiemalt ka kogu Eesti toidukultuuri lugu.
Minu esivanemad on kunagi öelnud, et kui sa päevas kahte kääru rukkileiba ei söö, siis on su päev luhta läinud. Olen neile selle mõtte eest väga tänulik ja seda järginud tänase päevani.
Jätku leiba!
Martin Breuer
Eesti Restoranide Liidu juhatuse liige
Mis puutub toitu, siis on mul on mõningane nõrkus tagasihoidlike ja ka ärapõlatud asjade suhtes. Olendid, mis on sageli lähemal vaatlusel täis hiilgust ja ilu. See kirjeldab täpselt ka mu suhet tuulehaugiga. Kui ma esimest korda Eestisse alles jõudnuna puutusin kokku selle kalaga, siis mind peletas luude rohekassinine värv ning ma ristisin ta Tšernobõli kalaks. Kui valesti võisin ma arvata, et alahindasin seda suurepärast kala!
Alles hiljem avastasin ma kala imelise maitse; jah, see on täis väikseid luid, kuid oodake vaid kuni osavad käed kala fileerivad. Fileel on mõnus tekstuur ning rasvasuse ja kalamaitse suurepärane kombinatsioon loovad ainulaadse tasakaalu, kui seda serveeritakse õrnalt happelise kastme või ainult sidruniviiluga.
Tuulehaug näeb erinevalt makrellist suurt vaeva, et jõuda mais ja juunis pärast pikka teekonda Atlandi ookeanist mööda madalaveelist rannajoont meie rannikutele. Minu jaoks on tuulehaug üks imelisemaid naudinguid, mis rikastab meie kulinaarset maastikku ja on väärt ootamist. Ma kuulutan oma armastust!
Juhan Särgava
Saidafarm OÜ juhataja
Kui ma mõnikümmend aastat tagasi esimest korda Eesti jogurtit maitsta sain, ei osanud ma sellest väga pidada. Kuid kuna olen pühendanud oma elu piimatoodete valmistamisele, siis on puhtast lehmapiimast valmistatud mahedast vaniljejogurtist saanud tänaseks minu vaieldamatu lemmiktoiduaine.
Jogurt on minu hinnangul eriline just seetõttu, et selles sisalduvad bakterid muudavad selle sõbralikuks seedimisele, mis on muuhulgas kasulik inimestele, kes on piima suhtes tundlikud või ajapikku sellest võõrdunud. Bakterid muudavad piimasuhkru teisteks meile kasulikeks ja vajalikeks toitaineteks. Jogurt on muuhulgas rikkalik kaltsiumi poolest ning sisaldab ka inimorganismile vajalikku piimavalku. Jogurtit ja jogurtisse lisatavaid piimahappebaktereid on uurinud ja arendanud nii meie kui ka maailma teadusinstituudid, mistõttu on mitmed tooted ka erinevate kasulike lisaainete ja vitamiinidega rikastatud.
Jogurt on tänuväärne toiduaine, mida on õige bakteri olemasolu korral võimalik valmistada ka kodus. Seetõttu on selle tootmine jõukohane ka algajatele piimatöötlejatele, kes astub esimesi samme, et maitsvaid piimatooteid turule tuua. Eestimaa kaupluste jogurtilett, kus leidub sadu erinevate maitsetega jogurteid, on rikkalikum enamike maailma riikide poodide jogurtivalikust.
Kuigi kauplustes kohtame ka vaarika, maasika, banaani, astelpaju ja muude maitsega jogurtid, siis jõuan ikka tagasi selle kõige algupärasema, naturaalse mahevanilje kaunaga maitsestatud vaniljejogurti juurde, milles ei ole ühtki säilitusainet, tärklist, piimapulbrit ega muud kaasajale iseloomulikku lisandit. See on minu arvates kõige õigem Eesti kodukandi maitse. Mulle maitseb jogurt nii iseseisva toiduna kas hommikusöögi või keskpäevase vahepalana, koostisosana erinevates küpsetistes kui ka hea kerge magustoiduna pärast külluslikku õhtusööki.
Dmitri Demjanov
Eesti Kulinaaria Instituudi asutaja
Räim, kilu ja neist valmistatud tooted võiksid olla samamoodi kaitstud geograafilise tähisega ning kujuneda Eesti nn. esindustoodeteks nagu konjak Prantsusmaal või fetajuust Kreekas. Need on ainsad toiduained, mis on meie piirkonnale ainuomased ning mille püügi traditsiooni siinne rannarahvas on juba sajandeid alal hoidnud. Räim on just see toode, mis võiks teha Eesti kuulsaks kõikjal maailmas ning võiks olla Eesti restoranide menüüdes esimene artikkel.
Nagu paljud teisedki, ei olnud ka mina lapsepõlves eriline kalasõber. Kala õpitakse tundma ja austama tavaliselt alles 30ndates eluaastates, sest kala on väga delikaatne produkt – seda peab oskama valmistada ning selleks, et saaks nautida seda parimat, äsja merest püütud kala, peab ka ilmaga vedama.
Aastatepikkune kampaaniatöö päädis räime tunnustamisega Eesti rahvuskalana ning mul on selle üle väga hea meel. Räim on söödav aastaringselt – kevadel ja sügisel toovad kalurid merelt kõige rammusama räime, suviti ja talvel saab süüa rohkem suitsu-, soola- ja vürtsikilu ning -räime.
Kuigi enamus eestlasi nimetab räimeroogadena ilmselt praetud räime ja räime tomatis, küündib räimeroogade rohkus tegelikult tuhandetesse – köömneräimed, sibularäimed, tsitruseräimed, karriräimed, tšilliräimed jne. Räime süüakse praetuna, küpsetatuna, grillituna, kuivatatuna, vinnutatuna, soolatuna jne.
Eesti räime propageerimine aitab elusana hoida ka hääbuvat rannakalurite kultuuri, mistõttu oleme koos Rannarahvamuuseumiga käivitanud Viimsis Krügeri Kalamaja projekti. Pakume seal erinevaid kalaroogasid ning erilisel kohal on räim nii traditsioonilises kui ka tänapäevases vormis. Kuid eks igal kodukokal, kes vähegi räimega katsetada on julgenud, kujuneb oma salaretsept – andkem siis seda edasi põlvest põlve ning olgem uhked selle üle, et meil on laual räim.
Dmitri Haljukov
restoran Cru peakokk
Olen alates lapsepõlvest käinud iga suvi Pärnumaa metsades marju korjamas. Mu emal oli kindel soov, et meil vennaga oleks alati saada värskeid mustikaid suvel ning maitsvat mustikamoosi talvel. Suurema poisipõnnina käisin mustikaid täitsa üksinda metsas korjamas ja võisin nii pool päeva metsas kadunud olla.
Põhjala mustikas on eriline just selle eriti intensiivse maitse poolest. Mustikas kasvab ju igal pool ning olen isegi Sardiinia saarel mustikaid proovinud. Aga see pole meie erilise mustikaga siiski võrreldav.
Minu mustikaretseptid on eriti lihtsad. Valmistage besee-tüüpi kook, beseerull või Brita kook hea vahukoorega, mis pole lõpuni vahustatud ning serveerige mustikatega. Veel lihtsamaks magustoiduks on klassikaline panna cotta. Lisades sellele värskelt pihustades mustikaid ja münti, on tulemus võrratu!
Ivari Padar
Riigikogu liige, endine põllumajandusminister
Minu kokkupuude veistega pärineb juba lapsepõlvest, sest meie kodus kasvatati nuumapulle ja lehmi. Olen ka ise kasvatanud limusiini tõugu lihaveiseid ning tegelenud pikki aastaid Eestis lihaveise kasvatuse edendamisega. Mul on väga hea meel, et lihaveise kasvatamise traditsioon on kasvanud Eestis sisuliselt olematust üpriski kõrgele tasemele nii arvukuselt kui ka kvaliteedilt, kuigi kasvuruumi on kindlasti veel mõlemas osas.
Veiseliha puhul jääb ilmselt alati selle populaarsust piirama asjaolu, et erinevalt sealihast, mida oskame igal moel küpsetada, keeta, praadida, on veiseliha valmistamine siiski kunst. Veis on pretensioonikas ning selleks, et osata igat tükki hästi teha, peab tundma ka iga tüki anatoomiat.
Üks lihtsamaid tükke on mõistagi sisefilee, millega saavad paljud ka koduköökides hakkama. Juba ammustest aegadest saati on siinsetes kodudes keedetud veiselihaguljaši, mis võimaldab ka kõvema tekstuuriga lihast head rooga valmistada. Kuid muud veise tükid ja põnevamad toidud vajavad juba keerukamat menetlust ning mõistagi on hea roa eelduseks ka ülikvaliteetne toormaterjal.
Kuna olen ise lihaveist kasvatanud, siis olen õppinud aja jooksul veiseliha väga mitmel maitsval moel serveerima. Kõige lihtsam neist on Eesti liigirikkal rohumaal kasvanud lihaveisest valmistatud boeuf à la tartare, mis vääriks kahtlemata kohta iga Eesti gurmeerestorani menüüs.
Roomet Sõrmus
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja
Ma armastan Eesti piima, sest kogu minu elu on olnud seotud piimaga. Piim on olnud minu ümber lapsepõlves, piim on viinud mind kokku mu parimate sõpradega, piimast olen kirjutanud ülikooli lõputöö ja piim on oluline osa minu tänasest tööst.
Minu ema ja isa töötasid pikka aega piimatööstuses ja nii möödus ka minu lapsepõlv piimaautode ja võikastide vahel. Raske on ette kujutada midagi paremat värskest võist, mis on võimeistrite käe all valminud loetud minutid tagasi ja äsja torust välja potsatanud...
Piim on olnud minu toidulaual nii kaua kui ma seda mäletan. Täna tundub see naljakas, kuid lapsena oli minu üheks lemmiktoiduks hapukoor, millele oli lisatud suhkrut ja kakaod. Muidugi oleksin hea meelega puginud ka kohukesi, kuid Põlvas oli neid võimatu saada.
Nüüdki algab iga hommik piimaga. Joon päeva alustuseks tassi kohvi, millele on lisatud rohkelt värsket Eesti piima. Piim ei tohi külmkapist kunagi puududa, sest siis jääb ka kohvi joomata.
Piim on tõsiselt väärt toiduaine, millest saab valmistada väga palju erinevaid maitsvaid tooteid. Kohupiim, hapukoor, juust, keefir, jogurt - seda loetelu võiks jätkata pikalt.
Kirgliku hobikokana on piimatooted minu köögis asendamatuks tooraineks nii soolaste kui magusate toitude valmistamisel. Lemmikute hulka kuulub kindlasti kohupiimakook, mille valmistamiseks on kasutatud lisaks kohupiimale ka rohkesti Eesti võid. Küpsetamisel kasutan alati ehtsat võid, sest just või annab koogile õige maitse.
