Mõned viimased aastad on arendanud tänavagurmee tasemele, kus seda saab kutsuda kohaliku gastronoomia uueks suunaks. Paljudesse ratastega masinatesse on köögi kaadervärgid sisse ehitatud, toimuvad uulitsatoidule pühendatud kogunemised ja isegi tuntud peakokad on leidnud tee tänavatoiduni. Kuhu aga edasi? Uurisime seda tänavagurmee eksperdilt.

“Ühest küljest on veidi murettekitav see, et suur osa uutest lähtub siiski burgerist ja pigem juba teada-tuttavatest tänavaroogadest. Äriliselt on see mõistetav – universaalne menüü kõnetab laiemat sihtrühma ning ega burger on endiselt populaarne. Samas teeb rõõmu, et kalapõhise menüüga truck'e (fish and chips, sushi jne) tuleb juurde. Ootaks siiski veel rohkem spetsialiseerunud toiduautosid, kes meile Eestimaal uusi kööke tutvustaks. Samuti oleks ilmselt veel ruumi ühele-kahele heale vegani-truck'ile ja väga heale Lähis-Ida kööki pakkuvale autole. Tallinnas tegutseb mitu tublit Süüria köögi pakkujat, neil truck'e pole, aga loodan neid ikka üritustel näha. Uusi Ladina-Ameerika köögi tegijaid võiks kindlasti juurde tulla, dim sum'i sektsioon on endiselt katmata ja ega mujal populaarne Etioopia-Eritrea köök ka halba teeks,” räägib Tallinna tänavatoidufestivali peakorraldaja Raimo Matvere.

Folgitoit ratastel
Folgitoit ratastelFoto: Anni Õnneleid

Korraldaja lisab, et on mõelnud, kas oleks mõeldav mingi “mustlas-truck'i” või jagamismajanduse mudelil põhineva toiduauto loomine, kus mitu seltskonda kasutavad ühiselt kordamööda sama autot, aga pakutav on igaühel erinev. Riskid, kulud oleksid jagatud. Tõsi, eks siis muidugi tuleks hästi jagada ja majandada.

“Tallinna ja Tartu tänavatoidufestivali ette valmistades võib ka veidi laiemalt trendidest rääkida. Kui eelmine suvi oli suur rullijäätise ja vahvlivaimustus, siis sel aastal ei paista nende maitsete pakkujaid nii rohkelt liikvel olevat. Küll aga on jäätis endiselt kuum teema – erinevate naturaalsete ja iseäralikul kujul valmistatavate-serveeritavate jäätiste pakkujaid jagub. Magusa poolelt on teine uus tulija minipannkoogid. Pead on tõstmas hot dog’ide pakkumine, nüüd siis selgelt ka tankla kabanossist märksa kõrgemal tasemel. Samuti on kindlasti märksõnaks kala – õnneks on kalaroogade (ennekõike fish and chips, aga ka muu) pakkujad julgelt tänavatoidusündmustele sisenemas ja selle üle on väga hea meel,” lisab Matvere.

Folgitoit ratastel
Folgitoit ratastelFoto: Anni Õnneleid

Ka välismaiste truck'ide huvi Eesti sündmuste vastu on pisut kasvanud, rääbib Matvere. “Siin on kindlasti väga oluline teenäitaja olnud Riiast pärit Charlestons BBQ Truck. Tuuritasid nad ju korduvalt eelmisel suvel Eesti sündmustel ja tulevad ka seekord. Väga suur rõõm on, et Tallinna tänavatoidufestivalil osalenud toitlustajaid Soomest ja Leedust on ka tagasi oodata. Lisaks uusi tulijaid lähiriikidest. Oleme aastaid vaeva näinud, et rahvusvahelisi tegijaid siia festivalile tuua ning tundub, et nüüd on huvi muutunud vastastikuseks,” mainib tänavagurmee ekspert.

Food truck ehk eesti keeles lihtsalt toiduauto on sõiduk, mis on kohandatud toidu valmistamiseks ja müümiseks. Selliseid masinaid on toitlustuses kasutatud pikalt, erinevaid ratastel kööke on ringi liikunud ka meie kandis. Esimesed toiduautode ja -kärude näited pärinevad 1800. aastatest, mil need liikuvad köögid toitlustasid tööstusrevolutsioonijärgsete linnade töölisi.

Veel 20 aastat tagasi oli food truck üks peamine sinikraedele mõeldud söögikoht linnas. Toiduautod kuuluvad ülemaailmse tänavatoiduskeene hulka, mis väidetavalt toidab päevas üle 2,5 miljardi inimese.

Eelmisel kümnendil toimus toiduautonduses omamoodi pisike revolutsioon. Ameerika Ühendriikides hakkas üha rohkem tippkokki pakkuma oma kulinaarset kunsti tänaval toiduautost. Nii oli võimalik serveerida restoranikvaliteediga omanäolisi roogasid mõistlike hindadega ja paljudes paikades.

Food truck arenes viimase paarikümne aastaga ainult töölistele toitu valmistavast kiirköögist noorte kokkade esimeseks töökohaks ja kogemuste omandamise paigaks, sealt edasi huvitavaks väljundiks maailma tippkokkadelegi. Mis peamine – ka kokad ise said võimaluse restoraniköökidest rahva sekka tulla. Sündis uus gurmeetoiduautode liikumine.

Toiduautod võttis oma hindamise alla üks USA kuulsamaid, juba 1979. aastal loodud toidureitingute pakkujaid ja restoranigiide avaldav reitinguagentuur Zagati.

Veel paarkümmend aastat tagasi oli Miami äärelinn Wynwood Puerto Ricost Ameerikasse saabunud inimrämpsu pesitsuspaik, kus levisid narkootikumid, mõrvad ja haigused. Siis aga kolisid ühte linnaosa nurka üliodavatele rendipindadele punt kunstnikke ja hakkasid pooleldi renti makstes, pooleldi skvottides oma elu elama. Nad värvisid ära oma majade seinad, müüsid tänaval kunsti ning pidasid pidusid. Olid vabameelsed ja meelitasid sellega ka teisi ligi.

Aina enam liitus nendega getos alllinna noor rahvas, kellega koos hakkas ka politsei end piirkonnas näitama. Lumepall veeres, kuni oli saavutanud sellise jõu, et ka esimesed kõrtside ja einelate pidajad julgesid oma nina Wynwoodi toppida. Tänavad pesti puhtaks, kohalik omavalitsus installeeris valgustid ning joonis ära tänavad. Lumepall veeres edasi, meedia kiitis takka ja tulemuseks on maailmas üsna levinud lugu – latiinodest kaabakad peksti piirkonnast välja, noored ja edukad liikusid sisse.

Edasi tulid kinnisvaraarendajad, viimased “põliselanikud” müüsid oma puruodavalt ostetud kinnistud tulikallilt maha, kolisid mere äärde ning piirkonnast sai nii-öelda Hipsterville, mis on praegu kõige peenemate restoranide, kõrtside ja baaride piirkond. Tõeline Miami Kalamaja. Praegu ütlebki iga Miamis elav inimene, et sööma, jooma ja lõbutsema tuleb sõita Wynwoodi.

Maitsed.ee