UUDNE KOHVIK: "Kellaviietee" koht, mis suletakse kahjuks juba kell kolm
Maitsed.ee portaalis on käimas laialdane Tallinna lõunasöögikohtade test, kus maitseme läbi meile lugejate poolt kõige enim mainitud 20 pealinna söögikohta. Ootamatult on Tallinn tekkinud aga väga palju uusi ja põnevaid toitlustusasutusi, millede nimed liigagi sarnased ja segadust tekitavad.
Maitsed.ee lugejate poolt meile nimetatud lõunasöögi paikade hulgas leidub puhvet nimega Telliskivi Nr.15 (ehk lühidalt T15). Samas piirkonnas on avanud enda uksed ka kohvik nimeg T35 (ehk Tööstuse 35). Ka kõige tähelepanelikumal inimesel ajavad need trammi tüübikinnitusi meenutavad tähised pea sassi - nii juhtus ka meie kriitikuga, kes saabus lõunatama uude Tööstuse uulitsa kohvikusse.
Kahjuks ei saa me lisada T35 kohvikut meie ametlikku lõunasöögitesti nimekirja ega anda punkte, samas on aga kohvikust kirjutatud arvustus ja pildid seda väärt, et need süsteemiväliselt ikkagi avaldada.
Head lugemist!
Mõne nädala eest Telliskivi tänaval avatus kohvik Tööstuse 35 on vaatamata noorusele ja naabruskonna kohvikute rohkusele lõuna ajal rahvast täis.
Kunagine mitte üleliia kutsuva atmosfääriga keldripood kus vahel ilmselt kogu päeva jooksul sama palju inimesi käis, on kohvikuna uut elu alustanult vägagi kutsuv. Muusika mängib, meelelolu on helge, õhk on magusat lõhna täis.
Lisaks saiadele-pirukatele on iga päev menüüs ka päevasupp (3 eurot) ja kaks pirukat. (3,5 eurot). Manna-juustupirukas kõlab väga ettevaatlikuks tegevalt ja vaatamata leti taga seisvale noormehele, kes kirjeldab pirukas kasutatud mannat kui pigem couscousi meenutavat – ja samas kogu pirukat kui midagi hatšapuri sarnast – ei suuda ma midagi sellist lõunasöögiks ikkagi tellida. Turvaline ja isuäratava välimusega quiche, millest brokkoliõisukud välja turritavad, on ainus mõeldav valik püreesupi kõrval. Etteruttavalt öeldes – koos peotäie rucolaga serveeritult on see ka päris hea.
Kohvi- ja teevalik on muljetavaldav – mitte oma nimetuste arvult aga nimetuste endi poolest. Tellitud jaapani roheline tee on imehea ja nagu selgub, toob T35 seda ise maale. Päris kohvriga Tokyos iga kuu ei käida, aga teenindaja näeb välja nii pühendunud täiuslike maitsete pakkumisele, et tema jaoks ei oleks ka see ilmselt liigselt kulutatud aeg, kui muid võimalusi just selle tee saamiseks poleks.
Sama hästi ei saa aga öelda mu kaaslase ees maandunud kõrvitsa-apelsinisupi kohta. Alustuseks tuleb see kööki tagasi saata, sest supp on vaevu leige. Inimesele, kes püreesuppidest niigi vaimustus pole ja napile menüüle otsa vaadates siiski otsustas seda proovida, see muidugi väga tujutõstvalt ei mõju.
Supi kõrvale tellitud peekoniga pirukas (kõigi pirukate-kookide-suurte küpsiste hinnad jäävad 1-2 euro vahele) tasakaalustavad siiski supi tekitatud emotsioone.
Kella poole kahest jääb kohvikus juba väga pajju vaiksemaks. Eks kõik letil olev meenutabki rohkem midagi, mida tõeline gurmaan kellaviietee ajal laual näha tahaks. Paraku paneb kohvik uksed kinni juba kell 15. Seda küll viidates personalinappusele, mis loodetavasti peagi lahendatud saab.
Lõunasöögi hind – 7 eurot. Päevaquiche maksis 3,5 eurot ning väike kann teed, millest jätkub kindlasti kahele, teist sama palju. Letil on degusteerimiseks nii palju magusaid asju, et otseselt magustoidu tellimiseks enam vajadust ei ole.
