Paljud kohvikud on ajaga seoses elanud läbi uuendusprotsesse. Oleme näinud, kuidas Tallinna kohvikud loobusid ettekandjatest, mil moel on muutunud teeninduskultuur ja nii edasi. Aeg on toonud nii head kui halba. Võrsunud on uusi kohvikud, mille ülelugemine pole enam üldsegi nii kerge kui mõnikümmend aastat tagasi.

Kohviku mõistega on seostatud enamasti kohta, kus pakutakse kohvi, teed jt kuumi jooke, saiu, pirukaid ja kooke. Kohvikuajaloos on olnud alkoholivabu perioode, kuid tänapäeval selles osas enamasti piiranguid pole. Kui kolmekümnendail sai mõnes kohvikus veini või õlut tellida, taastus nõukogude ajal möödunust laiaulatuslikum alkoholitraditsioon. Kuue- ja seitsmekümnendate aastate kohvikutes sai küll erinevat sorti alkoholi tellida, ent viina või õlut me tollest ajast kohvikumiljöös ei mäleta.

Nüüdseks on kohvikumõiste avardunud. Kahekümnenda sajandi esimesel poolel polnud meie kohvikud just lõunatamise jaoks. Hiljem, nõukogude ajal, hakati näiteks mitmetes Tallinna kohvikutes kuumi roogi pakkuma. Ent mitmes kohvikus piirduti ses suhtes viinerite ning lisanditega.
Meie kohvikutes pole üldiselt palju tantsitud. Kolmekümnendail oli ses osas erandiks kohvik Marcelle, paik, kus nüüd asub restoran nimega Maikrahv. Nõukogude ajal on siiski jalga keerutatud kohvikutes Tuljak, Romantik, Mustamäe. Elava muusika traditsioon on meie kohvikutes olnud palju tagasihoidlikum kui restoranides. Kummalisena tundub, et neljakümnendate teisel ja viiekümnendate esimesel poolel kostis õhtuti pillihelisid isegi sööklates ja toidubaarides. Muusikalembelisteks sööklateks või toidubaarideks olid Viru, Kopli, Pelgulinn, Tervis, Hiiu, Astoria, Nõmme raudteejaama einelaud jt.

Päris algusest

Eestimaa ei olnud mahajäänud paik ka kohvikute osas. Üks kohvimaja tegi uksed lahti Narvas juba aastal 1697. Esimene kohvik avati Tallinnas 1702. aastal. Kohvikust on teada ainult omaniku nimi Alphonso Tellado Carvallido. Too kohvik sulges uksed 18. sajandi esimesel veerandil. Seepeale jätkus kohvikuvaikust pooleks sajandiks. Andmete puudumine ei välista mõne kunagise kohviku olemasolu.
18. sajandil avati mitmeid kohvikuid, nimetades neid ka trahteriks, ning pakkudes seal ka sööki-jooki. Näiteks 1871. aastal tegutses kohviku moodi asutus, kus sai mängida piljardit. Tolle kohviku omanik Gilly jätkas hiljem Niguliste tänaval, hotelli Hamburg vastas. Selles asutuses tegeleti ka tubade väljaüürimisega. Paralleelselt Gillyga töötab Joseph Grigory kohvik aadressil Pikk jalg 14.

Üheks vanimaks kohvikuks võib nimetada Vogti äri, mis kinnitas kanda Pikal tänaval, Suure Rannavärava lähedal. 1799 kolis Vogt Vana turu ja Kuninga tänava nurgale. Kuni sajandivahetuseni peeti arvestatavaks kohvikuks ikkagi tuntud headuses Hamburgi.

Saage tuttavaks Tallinna vanimate kohvikutega:

PILK MINEVIKKU | Pealinna ajalooliseimad söögikohad
Foto: Wikipedia

Maiasmokk

Tallinlastele on omaseks saanud Maiasmoka-nimeline kohvik ja kondiitriäri. Vanema generatsiooni esindajad määratlevad seda ilusat hoonet lakooniliselt, "Stude". Selle kohviku erilisus on seotud vanusega. Baltimaade vanemate eesotsa pretendeeriv kondiitriäri kinnitas kanda juba aastal 1789. 1917. aastast alates tegutseb seal pood, ent kohvikut pole. "Stude" nimi on seotud kondiitriäri omanikuga, kes tegutses hoones aastatel 1864–1940. Tallinlased mäletavad Maiasmokka seitsmekümnendaist aastatest peamiselt kondiitri- ja pagaripoena, kuhu kerkis ka iseteenindav ja alkoholivaba väike kohvik. Tegemist oli justkui püstijalabaariga, kuhu oli õnneks ka mõned lauad jäetud.

PILK MINEVIKKU | Pealinna ajalooliseimad söögikohad
Foto: reisijuht.delfi.ee

Palace

Kunagise Peetri hotelli kohale ehitatud Palace hotell valmib aastal 1936. Kuuekümnendaist peale on Pärnu maantee poolele jäänud kohvik, mille kõige kauem vastu pidanud nimi on olnud Palace. Vabaduse Väljaku poole jäi väike ja sümpaatne restoran, kus oli kuuekümnendail jazzihõngu tunda.
Palace kohvik peibutab nii möödasõitjaid kui -kõndijaid, seal saab sooja toitu ja sealne kohv on hinnas. Palace kohvikus võttis kliente vastu šveitser.

Energia

Kohvik Energia, mida kohvikriisi ajal ka teebaariks nimetati, loobus ettekandjatest kaheksakümnendail aastail. Taskusõbralik ja suhteliselt mugav paik on seniajani vastu pidanud, meelitatakse ligi turiste ja ka kohalikke külastajaid. Energia kohvikuga seoses meenuvad pidulikud valged kardinad, muusikaautomaat, ent toiduvalik oli vanasti nüüdsest mitu korda kesisem.
Iseteenindav Energia on olnud inimsõbralik. Rida aastaid tegutses Energia kohviku kõrval üsna hubane pisikohvik.

Narva

Narva kohvik on aastakümnete jooksul saanud paljudele tallinastele omaseks. Alguses piimasaalina või toidubaari nime kandnud kohvik on erinevatele aegadele vastu pidanud. Aeg-ajalt on küll ruumide osas kriitikanooli õhku lastud, ent kohta on püütud ikka ja jälle parandada. Narva kohvikut on kiidetud teeninduskultuuri ja toidukvaliteedi poolest. Narva on üks väheseid kohvikuid, kus teenindavad seniajani ettekandjad. 1960. aastal avatud kohvik on näinud erinevaid päevi. Muuseas, algusaegadel oli kohvikulaudu tõstetud isegi kõnniteele.

Pegasus

Pegasus on olnud üsna originaalne, olles justkui oma nime vääriline. Kohvikuga seostub boheemlik õhkkond, vürtsi on lisanud sisearhitektuuriline omapära. Pegasusest mäletame ootelolevat pianiinot, mida ei olevat lubatud mängida. Seda võis vaja minna kunsti- ja kirjandusõhtutel. Pegasus oli oma algaegadel kohvik-klubi, ent hiljem muutus avatuks pea kõigile. Filosoofilise hõnguga Pegasus oli kohviku Tallinn filiaal, mistõttu polnud tal oma kondiitritööstust. Pegasuse parimad ajad olid tõenäoliselt kuue- ja seitsmekümnendad. Juba mitu aastat on Pegasus tänapäevaselt restoranihõnguline.

Tuljak

Kuuekümnndate lõpus tegevust alutanud Tuljaku kohvik võitis tallinlaste ja kaugemaltki tulijate seas suure populaarsuse. Ilmet ja õhkkonda mõjutasid asukoht ja kohviku kõrval olev lillepaviljon. Tuljakus võis omal ajal õhtuti kuulata elavaid pillihelisid, ka toimusid seal paljud televisooniülekanded, eriti vana-aastaõhtutel. Omapärasest kohvikust sai hiljem restoran Carina, mis on ka juba ammu oma tegevuse lõpetanud.

Oma Maitse