Suvel mööda Eestimaad ringi tuuritades ja häid maitseid taga ajades maabusime oma näljase seltskonnaga ka Hiiumaale. Eest leidsime peale Kassari maaliliste randade ja tuulise Ristna mõnusa maitsete paradiisi, mida saab võtta ka tõsise gastronoomse sihtkohana.

Lähiminevik on muutnud Eesti gastronoomset kaarti üsna tõsiselt selle kaudu, et on venitanud heade toidukohtade, restoranide ja bistroode levikut tugevalt Tallinnast väljapoole. Kevadel kirjutasime Maitsete rubriigis sellest, et Pärnust on lähiajal saamas Eesti parimate peakokkade ja toidukohtade epitsenter. Suvine ringikolamine andis mõista, et ka Lõuna-Eesti ja meie saared ei ole arengust maha jäänud. Hiiumaal rohkem ringi kolanuna võib kindlasti väita, et viimase mõne aastaga on juurde tekkinud trobikond uusi restorane ja toidukohti, rääkimata sellest, et Kärdla on Eesti kohvikutepäeva traditsiooni maaletooja.

Loomulikult on toidukultuuri taset tõstnud nii fakt, et Hiiumaale on end sisse seadnud uued ettevõtted, tekitades uut raha, mida heale söögile kulutada. Aga… Seda on oluliselt teinud ka saartele tulevad turistid − nii kohalikud kui ka välismaised, kes soovivad pärast pikka purjetamist või päeva Hiiumaa vaatamisväärsustel või randadel hästi süüa. Restoranis süüa.

Restorane on nagu seeni pärast vihma

Uusi ja väga tasemel toidukohti on Hiiumaale tekkinud palju. Üsna väikese piirkonna kohta on need juurde tekkinud toidukohad üsna suures konkurentsis, kuid õnneks on suvi ka halvema ilmaga see, mis inimesi Hiiumaale toob. Need on nii kõrgema kui ka madalama tasemega, kuid kõik on omal kohal ja oma auraga. Kõikidel on omapärane menüü ja oma nägu, mis võiks kohale meelitada ka kõige kriitilisema toiduhuvilise.

Kassarist leiame eest kaks mõnusat toidukohta − esiteks restorani nimega Lest ja Lammas ning siis Orjaku sadamas paikneva kõrtsi. Äärmiselt erineva suunaga söögikohad, kuid mõlemal on kindel koht päevateel. Kui peatuda Kassari puhkemajades, siis saavad mõlemad paigad armsaks.

Lestas ja Lambas on toitudest esikohal värskelt püütud kohalik kala ja lambaroad ning eesmärk on pakkuda värskest toorainest valmistatud kvaliteetset ja kohalikule köögile omaseid toite. Sama brändi alt on tegevusse lükatud ka väike lihakombinaat, mille väikesemahuline toodang – peaasjalikult grillvorstid ja -lihad − on aga selgelt Eesti tipus. Restoraniga samas majas paikneb ka kohalikku õlut – heledat ja tumedat – pakkuv kõrts. Orjaku sadamakõrts on aga selle mõtte parimas tähenduses perpendikulaarselt teisest servast pärit toidukoht. Lihtne ja kodune, viiekaga pakutakse kohalikku praekartulit koos kohalikust kalast pressitud kotletiga. Aus sadamakõrts, kus pole häbi parimaid tunde elust maha tiksuda.

Hiiumaa teises otsas on pakkuda väikeseks kosutavaks eineks Ristna surfiparadiisi burgerikohvik ehk Corona Chill & Grill, mis nagu nimigi ütleb, levitab maailmatoidus laialt levinud burgeri-, friikartuli- ja taco-usku. Aga teate… Ristna tipp, rand ja lained, kuhu lisada ka aromaatne värskest veiselihast burger koos kohaliku Hiiu õllega ning elul ei tundugi liiga palju viga olevat. Loomulikult on hinnad krõbedad, tooliks on vana puupakk ja tuul tahab söögi suust minema viia, kuid maailma veerel, kogukandi ühes kaugemas tipus tulebki elu nautimise eest väheke maksta.
Eks neid sööma- ja joomakohti on veel nii siin kui ka sealpool Hiiumaad. Kahju oli sõita tagasi ilma et oleks saanud ära käia Suuremõisa lossikohvikus. See oli kahjuks selleks päevaks juba suletud. Üldises plaanis tuleb tunnistada, et toitude kvaliteet on Hiius kõrge, teenindajal silm särab ja toidul on omapärane maitse. Nii… Nüüd te aga küsite minult, et kuhu jäi minu nimekirjast Kärdla sadamas paiknev Kuur. Kuur on erijuhtum. Kohe selgitan ka miks!

Tunnen hästi selle koha omanikku ja loojat ning seetõttu on mul valus mõelda, et minuga juhtunu võiks olla tavapärane. Nimelt saime Kuuris õhtustades ühe kõige kummalisema gastronoomse kogemuse osaliseks, mida kuulda ja näha on saanud. Mainin kohe ära, et Kuuris lõpuks serveeritud lammas oli „legendaarse”-staatuse lähistele jõudev toit, sama võib öelda ka samast menüüst tellitud pardifilee ja peedisupi kohta. Selle kõige valguses ongi veider mõelda, et eelroaks tellitud suupistevaagna saagast võiks vändata üsna tummise komöödiasketši.

Õpetus külastajaile – valige klassikaline toidupoolis, hoiduge eksperimenteerimisest. Laiskus, mis vaatas vastu sellelt balsamico glace-kastmega üle piserdatud määritava feta, parmesani kängarde, värske kurgi, lõhefilee ja suitsuahvena kattega taldrikult, ajas peaaegu nutma. Polnud ei lubatud liha, kala ega juustuvalikut. Kogu selle ilu keskel vedeles kahes kausis hapukoor ja mesi. Vabanduseks toodi lauda teinegi taldrik, kus olid ritta seatud kukeseened, arbuus, päikesekuivatatud tomatid, wakame ja veel natukene mett. Tundus, nagu oleks taldrik saanud kokku kõigest sellest, mis varasema 15 minuti jooksul köögis üle hakkas jääma. Kurb ja nõutukstegev.

Ebaselge, kust otsast peaks seda asja nüüd lahkama: kas algusest või lõpust. Kui algusest, siis kohe kindlasti hoiaks sellest kohast eemale nagu marutaudis rebasest. Kui aga lõpust, tuleks püstijalu väikene aplaus teha. Kahjuks rikuvad sellised rumalad momendid ära kogu restokogemuse ja mitte ainult selleks õhtuks. Tihti isegi järgnevaks aastaks.

Eesti esimesed kohvikutepäevad

Kohalikud kohvikutepäevad on sündinud Hiiumaa pealinnas Kärdlas, kus need toimusid esimest korda 2007. aastal ning olid üleüldse päris esimesed kohvikutepäevad Eestis. Praeguseks on kohvikutepäevade tegijaid juba paljudes paikades üle Eesti, ent kindla veendumusega saab öelda, et Kärdlas on kohvikutepäevade traditsioon tõukunud siinsest ajaloost. Ammustest aegadest peale kannavad Kärdla inimesed nime „kohvilähkridˮ – ja seda loomulikult ainult tänu eriti suurele kohvijoomise harjumusele, mis ei jäänud naabritele märkamatuks.

Selle nime pookisid Kärdla rahvale külge naaberkülade inimesed. Nad võtsid kodust kaugemale tööle minnes lähkriga hapupiima või kalja kaasa ja naersid vabrikurahvast, kelle igapäevaseks joogipooliseks peeti kohvi. Niiviisi muudest hiidlastest eristudes kujunes Kärdlas üks paljudest Hiiumaa seltsidest ehk rahvustest. Olgu küll, et avaliku kohvijoomise algusaega Kärdlas on raske täpselt nimetada, jääb see ilmselt 1850. aastatesse. Mälestused räägivad vabrikuinimestega kaasnevatest muudestki kummalistest kommetest ja harjumustest.

Eesti Rahva Muuseumi arhiivist loeme hiidlaste kohvist, et see valmistati kodusel teel nisust, selle puudumisel igast muustki viljast. Tarvitati ainult üht liiki vilja, mitte segu. Varem kasvatati kohvi jaoks „kohviuba”. See oli mingisugune madal liblikõieline taim, viha maitsega. Tunti ka kohvi valmistamist munast ja rukkijahust. Klopitud munast ja jahust tehti taigen, mis ahjus pruunistati. Seejärel lisati sigureid ja sellest segust jahvatati kohvitegemiseks jahu. Selline kirjeldus pärineb 1939. aastast.

Praeguseks on Hiiumaa kohvikutepäevad suve üks enim oodatud sündmus, kui kõikjal leviv kohvilõhn meelitab kokku hulgaliselt saare- ja ülemererahvast. Üheks päevaks on korraga avatud terve hulk kohvikuid, sellel aastal avati kõikidele joojatele ja sööjatele lausa 31 kohvikut erinevates koduaedades. Kohvikutepäevad tõmbavad Hiiumaale äärmiselt suure koguse inimesi kaugemalt ja lähemalt. Kohvikutepäev on muutunud üheks Eesti gastronoomiakalendri olulisemaks tähtpäevaks iga-aastase toidumessi, üle-aastase Bocuse dʼOri võistluse ja taaselustatud Silverspooni võistluse kõrval.

Kuhu edasi järgnevatel aastatel?

Fakt on see, et toimunud arengut ei ole enam võimalik peatada. Eesti inimesed on saanud suhu hea toidu maitse ja sellest on kaunis keeruline loobuda. Teisisõnu, ei ole karta, et klientuur võiks kaduda, kui majanduses ajad kehvemaks pööravad või trendid muutuvad. Inimesed tulevad nagu vanasti saartele puhkama, et rahu ja vaikust nautida ning kogeda kõike, mida sellel piirkonnal pakkuda on. Kaasa arvatud toidupoolist.

Siit siis ka vastus tõstatatud küsimusele: palju tugevamalt tuleks esile tõsta kohalikku toitu, kohalikku toorainet, kohalikke kombeid. Sest just neid on tuldud otsima, neid maitsma ja nautima. Hiiumaale on sõidetud, et süüa need päevad või nädalad ainult kala − kohalikku ahvenat, latikat ja lesta. Suitsutatuna, praetuna, hautatuna ja uhhaana. Me oleme tulnud närima kohalikku porgandit ja kaalikat, rüüpama kohalikku õlut ja muid vedelikke. Me oleme tulnud, et nautida sellel kenal saare vabakäigul kasvanud lammaste parimaid lihaseid. Peale selle oleme tulnud Hiiumaa metsadesse seeni korjama, kuid see on juba teise loo algus.

Eelnev jutt ei ole ainult Hiiumaa kohta, kuid ilmnes kõige tugevamalt seda piirkonda kogedes. Väikesaarel on kõik käe-jala juures ja hea on teha üldistusi – oluline on olla unikaalne, kohalik ning väga hea teeninduse ja koduse suhtumisega paik. Nii on klientuur garanteeritud, nii on inimesed alati altid tulema ning veetma oma aega ja raskelt teenitud raha.

Oma Maitse