Söögi- ja joogikohtade teeninduskultuuriga on meil nii ja naa. Kindlasti on paljudel häid ja meeldivaid kogemusi asjalike teenindajatega, kuid niipea, kui oled saanud millegi ebameeldiva osaliseks, siis jätkub juttu kauemaks ning halb kogemus jääb hinge kripeldama päris pikaks. Sest kui sinult küsitakse "Kuidas maitses?" ja sa julged aus olla, siis on teenindajate reaktsioon teinekord relvituks tegev.

Käisime mehega väljas söömas, Tallinnas Toompea jalamil asuvas pisikeses armsas retroliku väljanägemisega restoranis. Tellisime pastat. Pasta oli, noh, söödav, aga ei mingi elamus. Hakkasime lõpetama ja siis tuli noor kaunis teenindaja küsima, kuidas meile maitses. Minu mees, kes armastab asjadele ümber nurga läheneda, ütles selle peale nii: “Kui ma käin oma pojaga väljas pastat söömas, siis ma küsin temalt alati samamoodi ja ta vastab mulle — issi, sinu pasta on parem!”. Teenindaja tegi selle peale suured silmad ja ütles ainult “oi!”. Minu mees ärritus selgelt, et teenindaja ta mõistujutust aru ei saanud, ning ütles otse, et pasta oli maitsetu ja kuiv. Ja siis tuli õhtu nael — “seda juhtub meie köögis küll esimest korda!”. Siis kukkusid meil mõlemal salvrätid sülest põrandale. Tõepoolest, milline privileeg, jäin mõtlema! Me olime esimesed, kes said kuiva ja maitsetu pasta. Ilmselgelt me sinna enam sööma pole läinud.

Teine juhus. Käisime töökaaslastega lõunat söömas. Söögid söödud, lähenes teenindaja, kes taldrikuid laualt kokku korjates küsis, kuidas maitses. Osadele maitses, aga kes julgesid öelda, et neile ei maitsenud, said kuulda kõrgendatud häälega lauset — “mis mõttes, ei maitsenud!?” Sööjate seltskond vakatas. No mida sa kostad selle peale? Kas peaks selgitama, et “mis mõttes, ei maitsenud” või täpsustama, mis ei maitsenud? Ja mida siis teenindaja oleks öelnud?

Kolmas juhus. Jällegi õhtul väljas söömas, tellinud ja söönud suure lihaprae, mis oli, ütleme, okei, ligines krapsakas teenindaja “kuidas maitses?”. Mainisin, et praad oli megasuur ja liha veidi vintske. Selle peale pakkus ta, et “oi, teile ei maitsenud, kas ma saan midagi selle asemele tuua?” Suur praad, kõht surma piirini täis — kuidas saab nii küsida üldse?

Ja need on ainult minu kogemused. Mulle on jäänud mulje, et "kuidas maitses?" on vist samasugune mõttetu sõnakõlks, nagu ingliskeelses maailmas on "how are you?", mille peale sa ei hakka pikalt seletama, kuidas sul tegelikult läheb ja mis su elus toimub, vaid eelduslikult oodatakse ainult vastust "hästi" või siis äärmisel juhul "okeilt". See viimane on juba ohtlik, kuna sellele võib järgneda vestlus, mis viib nähtavasti sohu. Kindlasti ei tohi sa vastata "halvasti".

"Kuidas maitses?" ei ole trikiga küsimus. Küll aga on trikiga edasine ja selles osas võiks meie teenindajaid küll koolitada.

Kallis lugeja, mida sina arvad, kuidas võiks teenindaja sulle vastata, kui mainid talle, et toit polnud ootuspärane? Jaga meiega oma arvamust ja kogemusi!

Oma Maitse