Kanasuppi nimetatakse hellitavalt juudi penitsilliiniks, sest ajaga on tekkinud arusaam, et just see supp on parim ravim gripi, külmetuse ja üldise halva enesetunde vastu. Tegelikkuses ei ole kanasupi meditsiiniliselt tervistavale mõjule vettpidavaid kinnitusi leitud, kuid see ei ole takistanud sündida legendil, mida kuulevad oma vanematelt kõik lapsed. Kanasupi kui külmetusravimi on omaks võtnud ka popkultuur, sest igas filmis ja telesarjas, kus stsenaarium näeb ette tõbise karakteri, tuuakse haigele külakostiks alati klassikalist kana-nuudlisuppi.

Kanasupp suudab tugevdada immuunsüsteemi

Nebraska ülikooli meditsiinikeskuse teadlane doktor Stephen Rennard on uurinud kanasuppi alates 1990. aastatest. Tema kõige hilisemad uuringud näitavad, et supp suudab tugevdada immuunsüsteemi ja vähendada grippi nakatumise võimalust. Rennard leidis, et kanasupil on tagasihoidlik, kuid siiski olemasolev võime vähendada teatud tüüpi valgete vereliblede liikumist ja seega viiruse levikut inimese organismis. Rennardi meeskond ei suutnud küll leida seda täpset koostisosa, mis immuunsüsteemile hea on, kuid selgus, et kui kanasupp inimese kehast välja jõuab, siis selle kasu kaob. Seega peaks külmetuse või gripisümptomite tekkimisel sööma kanasuppi pidevalt.

Tõenäolist põhjust, miks kanasuppi ravimiks peetakse, ei tule otsida liiga kaugelt: kanasupp on maitsev, rikkaliku maitsega ning kiiresti organismi poolt omandatav – täis kõht aga laseb ajul väljutada mõnupreparaati ehk serotoniini, mis parandab tuju. Soe supp soojendab kiirelt üles keha, mis tekitab jällegi hea tuju. Paljuski on tervenemine kinni meie peas ning rõõmsam tuju kiirendab seda protsessi.

Supp on kõige toitvam roog maailmas ning seda ühel lihtsal põhjusel: leem imendub organismis ruttu, annab kiirelt toitaineid ning sisaldab kogu supisisu väärtust. Supp keedetakse ühes pajas, ühes leemes ning on täies mahus oma osiste summa – mitte ühtegi kalorit, vitamiini, mineraali ega muud toitainet ei lähe kaduma. Uuringud on näidanud, et supp suudab olla mitu korda toitvam ja kõhtu täitvam kui sama kalorihulgaga praad, mille juurde serveeritakse leeme jagu vett.

Kolmas põhjus, miks kanasuppi ravimiks peame, tuleneb ajaloost ning n-ö esimestest aastatest, kui inimene hakkas „toitu” avatud leegil ehk tulel ja pajas valmistama. Sõna toit on jutumärkides, sest mammutiküttide lõkkesse visatud lihakäntsaka kuumaks ajamine mainitud termini alla ei kuulu. Usutavasti oligi esimene tõeline toit ehk mitmest osisest kokku protsessitud roog just nimelt supp või selle tummisem vend – hautis. Ajal on aga maagiline oskus muuta osa tegevusi ja selle tulemeid legendideks. Arvatavasti juhtus sama suppidega ja hiljem just kanasupiga. Supid ja hautised on üleüldse toitvad, meeleolu tõstvad, rõõmu ja rahulolu valmistavad toidud.

Kas kanasupp on ravim või mitte?

Nagu juba mainitud sai, siis niipalju kui on maailmas riike, on ka kanasuppe ja retsepte, mille järgi vanaemad ja emad pere noorematele seda head, kosutavat ja „ravivat” leent valmistavad. Olenevalt kultuurist, piirkonnast ja sotsiaalsest staatusest varieeruvad ka lisandid ja maitsed. Aasia kasutab oma suppides kindlasti palju rohkem vürtse ja tšillit kui muud maad ja paigad, Aafrikas on supid pigem magusamad ja tugevama leemega, Ameerikas lisatakse leemele alati nuudleid. Eestis ei oleks kanasupp aga tõeline ilma klimpideta.

Klimpe oskavad teha ja suppi lisada siiski vähesed. Seda võib pidada üheks keerulisemaks ja harjutamist vajavaks osaks supitegemise juures. Kui nipp on aga käppa saadud, on tegu jalgrattasõiduga – meelest ja käest ei lähe enam iial.

Roheline sibul köögis

Niisiis, kas kanasupp on ravim või mitte? Sellel küsimusel ja vastusel ei olegi tegelikult mingit tähtsust, sest kanasupi maitset ja positsiooni maailmas ei muuda parameditsiinis mitte keegi, veel vähem perekondade menüüs. Kanasuppi süüakse nii kurbuse kui ka rõõmu ajal, nii nälja kui ka täis kõhu korral, nii perega kui ka üksi, nii terve kui ka puruhaigena.

Kui haigus ei pure sobib kana supp imeliselt veiniga

Kanasupp võib tunduda lihtne, kuid maitsed on sellel imelisel supil sügavad ja olemus keerukas. Supid on võimalik ka kenasti panna sobima veinidega, kuid nii veini kui suppi peab tundma. Hele leem, kana ja hapukas mekk sobitavad selle supi puhul ilusti kokku valge kergema veiniga. Väga mõnusalt sobib kanasupi juurde maitset korrigeerima kergelt jahutatud, magusama alatooniga rieslingi, aga ka näiteks kergem kabinet. Huvitava maitsekoosluse loovad kanasupiga aga ka Moseli gewürtstraminerid.

Samas ei ole vaid veini võimalik kanasupi kõrvale sobitada. Ka õllega kanasupi söömisel on ääretult suured naudinguparameetrid: sama reegel aga kehtib - õlu ei tohi olla kuigi tugeva humalaga, samas maitseid võib olla tugevalt. Soovituslikult võiks kanasupiga minna kokku lillelisem golden ale või hea hele laager-tüüpi pilsner. Aga kui soovite katsetada, miks mitte sobitada kanasupi kaaslaseks tume õlu - brown ale või isegi kergem stout. Katsetage, üllatusi leiate nii supist kui juurde rüübatavast joogist.

Sobib kokku ka "Nukitsamehe" ja Olav Ehala lauludega

Kui olla aus siis kõige parem - nagu enamus suppe - on kanasupp järgmise päeva hommikul. Kui valmistada suppi laupäeval, siis imelisim on see tagasihoidlik supp hoopis pühapäeva hommikul. Pühapäeva hommikul keerake aga kodustest kõlaritest helisema Olav Ehala imeline muusika ja telepurki sättige "Nukitsamehe" film. Kruus kuuma suppi pihku ja päev saab kena alguse.

Puhas reekviem lapsepõlvele!

Valmistamine
  • Pese kana jooksva külma vee all puhtaks ning kuivata köögirätikuga. Pane suures pajas (8-10 liitrit) külm vesi keema ning tõsta kana kastrulisse. 
  • Vee soojenedes korja ära kogu pinnale kerkiv vaht, tükid ja sade. Puljongi keetmisel on "koorimine" ehk vahu eraldamine kõige olulisem tegevus, see võib võtta tihti 10-15 minutit pingsat tööd. Pidev vahu eemaldaine tagab puhta, klaari ja kaunivärvilise, aga ka puhtamaitselise, leeme. Samal ajal aga ära lase vett kunag suure mulliga keema - parim on vaikne podin.
  • Kui kogu vaht on ära korjatud, lisa puljongisse sektoriteks lõigatud sibul, veeranditeks lõigatud suurem porgand, seller ja tüümiani-peterselli-tilli ürdikimp. Lisa ka viiludeks lõigatud väikese pöidla suurune ingverijuur, pikuti pooleks lõigatud ja seemnetest puhastatud tšillikaun. Lisa ka kolm-neli loorberilehte. 
  • Hauta puljongit paar tundi väga madalal tulel. Kontrolli maitset iga poole tunni tagant. Koori ka nüüd vahtu ja sadet.
  • Kui puljong on pooleteise tunni pärast keemise alustamist maha keenud, asenda kadunud vedelik valades patta pool liitrit head valget veini. Järelejäänud poole tunniga aurustub alkohol ja alles jääb vaid veinist tulev hea aroom/maitse.
  • Puljongi keemise ajal haki peeneks till, roheline sibul ja petersell. Tõsta kõrvale.
  • Lõika viiludeks porgand, kuubikuteks kartul ja haki peeneks sibul ning küüslauk. 
  • Sibula ja küüslauk prae võis pehmeks. Pruunistada ei tohi, see rikub ära leeme värvi.
  • Kui puljong on valmis, eemalda sõelaga pajast kana ja kõik maitse andmiseks mõeldud juur- ja puuviljad, ka ürdikimp. Ideaalis võiks ülitiheda sõelaga kogu leeme läbi kammida. Kui on viitsimist ja vahendeid võib leeme ka läbi marli kurnata. 
  • Edasi pole midagi keerulist: porgand, kartul ja sibul/küüslauk tuleb lisada potti pehmeks keema. Puhasta kanaliha luudelt, eemalda kelmed, nahk ja kõõlused. Haki liha suupärasteks tükkideks. 
  • Kartul ja porgand keevad pehmeks umbes 15-20 minutiga. Enne keemise lõppu lisada patta tagasi liha ja pool hakitud maitserohelisest.
  • Nüüd algab maitsestamine: lisage meresoola, musta pipart, mett ja sidrunimahla. Maitsed peavad olema kenasti tasakaalus.
  • NB! Kes oskab võib kanasuppi teha ka klimpe! 
  • Serveerige kuuma suppi maitserohelisega.
  • Head isu!