Tuulame jälle vanades, seekord 1920date aastate ajakirjades, naisteajakirjade toidulehekülgedel. Ajakiri "Eesti Naine" õpetas 1929. aasta oktoobrinumbris perenaistele saiaküpsetamist - alustades taignateost, saia punumisest ja lõpetades küpsetamisega.

"On ju omaküpsetatud sai perenaise uhkuseks. Iga perenanaine võib siin näidata oma osavust nii taigna valmistamisel kui sellele kuju andmisel. Ainult kannatust peab jatkuma, seega saavutame tõesti ilusat ja maitsvat," nii algab õpetus õigest taignateost ja saiaküpsetamisest 1929. aasta ajakirjas "Eesti Naine".

Olgugi, et viimastel aastatel on antud välja sadu ja tuhandeid kokaraamatuid (nende hulgas raamatuid saiaküpsetamisest, muffinitegemisest, leivavalmistamisest), mis kõik arendavad meie ühist maitsemeelt edasi, on alati tark minna ajas tagasi ja vaadata, kuidas sajand tagasi süüa valmistati. Eesti naine küpsetas toona oma saia ise ning tegi seda üsna samamoodi nagu täna. Ühe väikese erisusega ehk siiski: täna enam saiale kardemoni liiga tihti ei lisata. Samas ... vaid sellele mõeldes lööb ninna kardemonise saia lõhn.

Fakt on see, et parima tulemuse saamiseks ükskõik millisel alal tuleb mängu 10 000 tunni/korduse reegel, mis tähendab seda, et maksimaalne tulemus sünnib kui tegevust harjutada just nii mitu tundi või korda. Saia valmistamise ja küpsetamise puhul kehtib see reegel veel eriti, kuna tegemist on ääretult keerulise gastrovaldkonnaga: taignad ja küpsetised on ainus valdkond kogu kokanduses, kus loomingulisus ei too edu - taigen peab olema alati grammilise täpsusega kokku segatud, et tulemus oleks õige, ahjukraadid peavad olema alati perfektsed, et küpseminine viiks tulemuseni.

Huvitaval kombel õpetati 1920datel perenaistele küpsetama saia ikkagi magustoidu eesmärgil, sellest tulenes ka saiale antud kuju: palmik. Kindlasti tasub sajandivanust retsepti kasutada, kuid sellele lisada meie tänast mekki: rosinaid ja puuvilju, miks mitte teisi vürtse ja ürte. Kaneeli näiteks.

KingitusOma Maitse