Tervisehulluks pööranud Raivo E. Tamm: kõik on võimalik!

Novembris ehk movembris oli fookuses meeste tervis. Kahtlemata on viimase aja üks ägedamaid eeskujusid näitleja Raivo E. Tamm, kes sel suvel läbis Ironman 70.3 Otepää triatloni. Raivo räägib intervjuus, kus ta selleks motivatsiooni leidis ning kuidas on võimalik igaühel oma tervise eest hoolitseda, vahendab Linnuliha.ee.

Mida öelda nendele meestele, kes on tervise tagaplaanile jätnud aga tahaks end kätte võtta, samas ei tea kust alustada?

Mina soovitaks alustada samamoodi, nagu ise aasta alguses alustasin – ujumisega. Mulle tundus, et sellega sain üsna kiiresti ka kaalus alla ja kui kehakaal sörkimiseks on veel liiga raske, võib vabas looduses ka kepikõndi teha. Vabas looduses liikumine on parem, kui kusagil spordisaalis rassida. Kui keegi suudab muidugi selles pimedas novembriporis praegu kõndida või metsajooksu teha…

Mida trenn ja toitumise teadlik jälgimine Su elukvaliteedile juurde on andnud ja mis on olnud kõige üllatavam? Palju toitumisele tähelepanu pöörad ja seda jälgid?

Tunnen end nüüd paremini, kergemini, on olnud ridamisi jõudlusrikkamaid päevi, kui ei tunne, et pean kindlasti ka keset päeva magada saama. Kõige üllatavam oli see, kui ruttu suutsin hakata pikki maid jooksma. Ma pole end iial mingiks eriliseks jooksumeheks pidanud. Esimene võistlus oli kevadel, Jüri duatlon, seal oli veel jooksudistantsidel palju surnud punkte, nii alguse 5 km-s kui ka peale rattaetappi 2,5 km-s, aga juba mõni aeg hiljem oli suur üllatus, kuidas suutsin joosta Valga triatlonil kümmet kilomeetrit.

Toitumisele pöörasin suuremat tähelepanu eriti oma projekti alguses mõned kuud, et ikka see kaal nii palju alla saada, et saaks jooksma hakata, et ülekaalulisena põlvedele liiga ei teeks. Aga kui on tihe treenigplaan ees, siis lihtsalt iseenesest hakkad vähem sööma, endal on ju raske eelmise õhtu ülesöömingu järgselt järgmisel päeval trenni minna.

Samas ma ei saa öelda, et ma mingit eriti drastilist dieeti oleks hakanud pidama. Sellist asja olen ma ka oma elus teinud, kui perearst soovitas mul kõrge kolesteroolitaseme tõttu veres tablette sööma hakata. Aga ma ei kujutanud seda endale ette, et pean elu lõpuni iga hommik tabletti neelama. Ja teine variant oligi toitumisega see normi saada. Siis ma sõin suvel suvelavastuste prooviperioodil Tartus ainult tatart, maitseks veidi kilu või heeringat kõrvale. Ma saingi selle kolesterooli alla, ka kehakaal langes tookord vist lausa 20 kg…, aga perearst ütles mu enda välja mõeldud ja küllap veidi ehmatava dieedi kohta, et sa pead ikka aeg-ajalt endale mingeid kulinaarseid “preemiaid” ka lubama, muidu saab sul üks hetk nii kõrini sest dieedist, et kukud ohjeldamatult kõike sööma.

Ja täpselt nii minuga läkski, sest esimene tatrapaus tuli Itaalias ühel vanaautode rallil, kus osalesin. Seal polnud kusagilt tatart võtta, ainult baguette’id ja pizza’d, ja võtsin siis neid kui preemiaid, aga neid preemiaid kogunes nädala jooksul igapäevaselt päris palju – ja kui juba trumm läks… Hammas oli verel, järgmiste preemiatena ootasid mind kohe peale seda juba ookeani taga ühel kaatrite esitlusel üle taldriku ääre valguvad steigid… Kummagi reisiga võtsin 5 kg kehakaalus juurde ja sellele järgnes aastaid kestnud õgimislaviin, kui oli tunne, et kui oleks kolm kätt, siis sööks kolme hamburgerit korraga.

Tavainimesi ehmatavaid distantse läbivatel triatlonistidel on ütlus, et “ega distants ei tapa, tempo tapab” – seda parafraseerides arvan, et kui olla füüsiliselt aktiivne, siis võib ju ikka kõike süüa, mida hing ihaldab, aga – “ega toit ei tapa, kogused tapavad”…

Tuleb süüa tihti, aga väikestes kogustes.Seda on muidugi hea rääkida, aga seda järgida on väga raske. Minul küll. Mina olen küll Rootsi laua ääres tihti lugu kui täiesti täitmatu, abikaasa naerab ikka, et vahel jääb mulje, nagu ma oleks terve lapsepõlve näljas olnud. Kui enne triatloni-perioodi veel Dubais olime imehea Rootsi lauaga hotellis, suutsin oma kallist abikaasat ka kolmeteistaastase kooselu järel ikka jälle üllatada, kui juba mitmenda mereandide taldrikuga tulin. “Kuhu see kõik sul küll mahub?!”

Kuidas end motiveerid? Mida endale ütled/mida mõtled, kui motivatsioonitase on nullis, et trenni minna?

Nüüd, selles üleüldise kaamose ja pimeda mudaperioodi saabudes kadus ka minu motivatsioon kuhugi sinna poriste lehtede alla ära. Ma ei talu külma ja niiskust, ma ei saa aru, miks oli vaja kella tagasi keerata, et juba kell kolm päeval peaks ilm pimedaks muutuma. Ja ma tundsin viimastes ujumistrennides ka, et lisaks sellele, et enam tuju ei ole, ei ole ka jaksu.

Kohe, kui selle kõik ka oma treenenerile ette kandsin, et minuga on nüüd selline seis ja sealtpoolt siis võeti aeg maha. Selline motivatsioonilangus oli nüüd küll jaanuarikuust saadik mul esimest korda, aga selles pimedas kaamoses see tuli, sest ka ühtegi võistlust pole tükk aega silmapiiril. Ma arvan, et väga hea motivatsiooniallikas on ikkagi treener. Kui mul praegu Ain-Alar Juhansoni juhendamas ja treeningplaane koostamas – või ka aega maha võtmas – ei oleks, oleksin prageu võibolla isegi loobunud trenni tegemisest.

Ja küll siis on need päevad kiired pikaks riviks tekkima, kui midagi teinud ei ole ja kui praegu arvaasime, et puhkame äkki ühe nädala veel, siis juba hakkab mul kohusetundliku inimesena juba süda kripeldama, et kas see vahe juba liiga pikaks ei lähe, äkki vorm kaob täiesti, äkki juba peaks midagi tegema hakkama… Ka füsioterapeut Indrek Tustit on öelnud, et tervisesportigi tehes võiks ikka treener olla. Aga asjatundmatu sõber olevat halb variant, siis pigem juba treenida üksi, oma enesetunde pealt. Mulle väga meeldib IRONMAN’i enda hüüdlause “Kõik on võimalik!”.

Kui ma päris alguses, kui Ain-Alar mind Otepää poolpika triatloni Hea Eeskuju Persooniks jaanuari algul kutsus ja ma naerma hakkasin, et kas ikka tõesti mina ja selles vanuses, ütles Ain-Alar et ta võib siis mulle eeskujuks tuua ühe 85-aastase nunna, kes osaleb täispikkadel IRONMAN triatlonidel…

Milline on sinu lemmiktreening ja miks?

Viimasel ajal tegin ainult ujumist, kuna mulle külmas ja vihmas jooksmine kohe mitte ei meeldi. Aga tegelikult igatsen hirmsasti rattatrenne taga. Rattasõit meeldis mulle kõige rohkem, sest kui basseinis või eriti avaveeujumisel sa ju tunni jooksul “ei näe midagi”, tunni jooksul kusagil võsa vahel joostes ka eriti midagi näha ei ole, siis tunni-paari-kolme jooksul maanteeratta sadulas veetes jõuab ikka väga palju näha. Põnev on! Mõnus! Kihvt! Lahe! IRONMAN Tallinn 2018 Hea Eeskuju Persoonina ootan oma treeningraafikust juba pikisilmi aprillikuist rattalaagrit Hispaanias!

Siin on palju toiduhuvilisi lugejaid. Kas sul on väljakujunenud mõni lemmiktoit, mida nüüd näiteks trennijärgselt meelsasti valmistad?

Mu viimase viie-kuue aasta absoluutne lemmik oli igahommikuselt peekon ja härjasilmad, tomat, mugulsibul, rukkileib… Sellistest hommikutest olen nüüd jaanaurikuust alates loobunud, nüüd on asemele astunud kaerahelbepuder vaarikamoosiga. Ma ei tea, kas ta nüüd just mu lemmik on, aga äkki võib siis ka nii öelda, ega muidu ju igal hommikul seda vist süüa suudaks …

Sealihast tõmbusin tagasi ja terve selle aasta pole kordagi grillinud ega ka oma suurt lemmikut kebabi ostnud. Peale trenni koju jõudes tahan kohe süüa ja siis muidugi enam kokkama hakkamiseks aega ei ole. On hea ajastus, kui kallis abikaasa on toidu valmis jõudnud. Kui ei, siis tuleb seda ruttu pannil soojendada. Suveteatrit tehes sõin Rakvere teatri kohvikus pigem taimetoidupraade, aga sealses teatrikorteris elades soojendasin endale valmistoiduletist ostetud köögiviljakotlette ja praetud valget kala.

Aga hiljutise SYNLAB-i vereanalüüsi järgselt soovitas arst mul raua vähesuse tõttu veres kolm korda nädalas hakata punast liha sööma. Seda meeldib mulle teha eeskätt hiina kiirsöögikohtades. Aga mu absoluutne lemmik on lambaliha.