KALLE MÜLLERI VEINIATLAS: Kui austerlastel poleks Grüner Veltlinerit, oleksid nad selle välja mõelnud

Kui austerlastel poleks Grüner Veltlinerit (Roheline Veltlinlane), oleksid nad selle välja mõelnud. Värske ja rühika, noorelt reipa ja happese, puuviljase (meloneid, laime, sidruneid ja greipe meenutavana) ja piprasena ning nimele kohaselt roheka jumega tundub see ideaalselt sobivat üldise kuvandiga kargetest Alpi talvedest, eedelveissiaasadest ja metsakohinast.

Viinamarjale sajandeid tagasi nime andnud Veltlin, piirkond Alpide lõunaosas, kuulub, tõsi küll, praegu hoopis Itaaliale ja on meile tuttav tummiseid puna­veine tootva Valtellinana.

Austria noor lemmik

Nii sisseseade kui ka mõtlemise poolest moodne Austria veinitööstus naudib Grüner Veltlinerit koos kasvava tarbijaskonnaga täiel rinnal. Kõvasti üle kolmandiku (37%) Austria viinapuuaedadest kasvatab Grüner Veltlinerit, suurem osa tuleb Alam-Austriast (Niederöster­reich), kuid peab tunnistama, et tõelisel veinisõbral lähevad silmad särama hoopis Kremstali, Kamptali või Wachau väiketootjate Grünereid avades. Kui Wachau graniitnõlvad annavad võimsaid ja sügava buketiga veine, siis Kremstali ja Kamptali liivasem-savisegusem maa loob pigem kerge, elegantse ja mineraalse fooni.

Veltlinerit on Austrias joodud aastatuhandeid

Kunagisest mahuviinamarjast on viimase paari kümnendi jooksul saagikuse piiramise abil saanud tõeline kroonijuveel ning kui hea aasta on taganud viina­marjade täisküpsuse, võib puuviljane ja mineraalne Grüner Veltliner keldripimeduses järelvalmides vabalt peenemate Rieslingutega konkureerida. Tõsi, austerlased armastavad oma veine noorelt ja absoluutne enamik grüüvesid, nagu nad Veltlinerit nimetavad, lähevad samal moel kohalike kergete punastega joogiks niipea, kui vein pudelisse saab.

Nagu Rieslingutki, ei üritata Grüner Veltlinerit eriti puitvaatides timmida (kuigi õnnestumise korral võiks sündida üsna burgunderlik jook) ning mõlema puhul mängib maitses suurt rolli viinamarjade kasvupind ja kohalik (mikro)kliima. Meie degustatsioonilauale juhtunud paar külalist väljastpoolt Austriat näitasid oma erisugusustki üsna oma­pärasel moel – teiste Euroopa tuntud viinamarjade kõrval suudab ka Grüner Veltliner uutel pindadel üllatusi pakkuda.

Söök-jook

Austria veinid on hoolimata oma näilisest kergusest siiski tugevalt toidule orienteeritud ja kui keegi tahab suveõhtusel verandal pehmetest lehma- või kitsepiimajuustudest kaugemale minna, võiks vahelduseks proovida Aasia, eeskätt Jaapani kööki.

Kalaroogadele ei tasuks väga panustada – valge koha või tursa jaoks on grüüner liiga magus, rasvase lõhe tarvis õrnake, jäädes alla nii punase kala maitsele kui ka aroomidele. Suviseid supermarketilette ilmestavate suitsukalamassiividega saab grüüve suurepäraselt hakkama. Veltlineri magusus ja hape haakuvad kala soolsuse ja rasvasusega päris hästi. Samal põhjusel võiks vein tõrjuda grillipidudelt minema nii mõnegi maakera teispoolsuses valminud lameda ja ilmetu paki-Chardonnay. Ja muidugi Viini šnitsel, mis koos Grüner Veltlineriga alati kulinaarsesse kosmosesse viib.

Grüneri roheline siseilm teeb temast ka hea kaaslase grillitud või värskete aedviljade (ka veini suhtes nõudliku spargli, artišoki või rukolaga), seente või roheliste tomatitega salati juurde. Välja paluks valada seitsmekraadisena, ja ärge ehmatage, kui mõnes nooremas veinis ka pisike mull sees on. See käib noorte ja roheliste juurde.

Kui vaikne ja hapu ära tüütab, on olemas ka vahutavaid ja magusaid grüüvesid.

Proovi Eestimaa!