Toidusõltuvuse mõistet kasutatakse siis, kui mingi toiduaine tarbimisel kehtivad sõltuvushäiret iseloomustavad omadused, nagu intensiivne isu millegi järele, kontrolli kaotamine selle tarbimisel või tarbimise jätkamine hoolimata negatiivsetest tagajärgedest.

Toidusõltuvuse teema on üles kerkinud alles viimasel ajal ja järjest enam ilmub selle kohta huvitavaid artikleid. Ise olen rohkem uurinud magusasõltuvust, teiste toiduainete kohta ei oska eriti sõna võtta. Olen kohanud kahte šokolaadisõltlast. Alguses ma ei uskunud, et see sõltuvus nii tugev on, aga lõpuks sain aru, et tegu on sama asjaga mis alkoholisõltuvus. Inimene ütleb, et ta ei saa võtta ainult tükikest šokolaadi, vaid peab siis sööma ära terve tahvli.

Kuidas üldse toidusõltuvus tekib?

Arvan, et see tekib tasakaalustamata toitumise tõttu ja süsivesikutega liialdamisel või nende menüüst väljajätmisel ehk dieedi pidamisel. Oluline on hoida päeva jooksul veresuhkur toiduga tasakaalus. Sellisel juhul on energiatase kõrge, meeleolu hea, aju töötab hästi ning mis peamine – kehakaal on kontrolli all.

Probleemid tekivad nii süsivesikute liiasuse kui ka puuduse korral. Minu igapäevane kogemus näitab seda, et see ongi peamine vahend isu kontrollimiseks. Kui šokolaadisõltlane tasakaalustab oma veresuhkrut tasakaalustatud toitumisega, sööb ta vaid selleks, et nälga vähendada – magusaisu kaob ja koos sellega vajadus ülesöömise järele. Kui süüakse vaid üks kord päevas, süüakse alati üle. Sööma peab kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala ning toidukogused ei tohi olla suured. Kui niimoodi toituda, ei ole suurte toidukoguste järele vajadust.

Kas on olemas mingid kindlad toidud ja maitsed, mis tekitavad toidusõltuvust?

Maitsete puhul ma ainult oletan. Viimasel ajal räägitakse sellisest maitsest nagu umami ehk naatriumglutamaadi maitse. Oleme kõik kogenud seda, kuidas selle maitsetugevdajaga maitsestatud toidu puhul ei suuda me söömist lõpetada. Arvan, et maitsetugevdajad võivad mõju avaldada küll.

Kui rängaks võib selline sõltuvus muutuda?

Suhkrusõltuvuse puhul püütakse tõesti otsida seoseid narkootikumide, teatud ajuosade stimuleerimise ja närvivahendusainetega, kuid kõik tööd, mis on minuni jõudnud, viivad ikkagi veresuhkru tasakaalutusele. Ehk siis – magusavajadus suureneb, kui inimene nälgib, sest keha ja eriti aju vajab glükoosi. Kui keegi püüab kaalu langetada nälgimise, toidu piiramise või toidukordade vahelejätmisega, on see juba eos läbikukkumisele määratud, sest tõstab isu nii tugevalt, et sellele ei suuda keegi vastu seista. Ja siis arvatakse, et „mul ei ole tahtejõudu”. See on aga füsioloogiline.

Mida saame ennetavalt teha, et sõltuvust vältida?

Süüa tervislikult ehk tasakaalustatult, mis tähendab nii veresuhkru tasakaalustamist kui ka valkude ja rasvade tasakaalustamist toidus. See hoiab kehakaalu kontrolli all, langetab väga hästi ülekaalu ja mis peamine – teeb seda tervislikult. Kindlustab nii kehalise kui ka vaimse tervise.

Kas toidusõltuvuse tekkeks on meil kõigil „geen” või esineb see vaid mõnel inimesel?

Mina seostan ka vajadust kohvi ja alkoholi järele madala veresuhkruga. Inimesed joovad õlut või kohvi söömise asemel. Mõni hoiab oma veresuhkrut kõrgel just kohviga. See toimib neerupealsetes, mis tähendab kehale suuremat kortisooli ehk stressihormooni sisaldust. Sama teeb alkohol. Muidugi annab tugeva panuse stress, aga seegi on seotud veresuhkru tasakaalutusega.