Hinge pugenud õunamoos

Kuid see pole kaugelt ainus kord, kui tütrega, sedapuhku küll vanemaga, Olustveres laineid löödi. Oma neli aastat tagasi sai tandem hakkama suisa peaauhinna vääriliseks tunnistatud sidrunikreemiga. Aime ütleb, et see moosiline passib eriti hästi küpsetistesse ja tortidele, mida ta oma pere ning pisut laiemagi ringi rõõmuks üsna tihti teeb. Jutu käigus selgub, et järgmine suurem tegu jääb juba oktoobri lõppu, kui Aimel on plaanis Tori minimessile vähemalt üks, kui mitte mitu viiekilost torti viia. Ikka omatehtud moosid peal ja vahel.

Nii palju, kui Aime mäletab, sai suu ikka oma ema imelisest õunamoosist magusaks. Ja nii ongi tänini naise lemmikuks just seesama lihtne õunamoos. Kes on Aime lennuka käekirjaga vähegi kursis, võib sellisest eelistusest mõneti üllatuda. Sest kui otsast kuulama hakata, millised imed Aime köögis sünnivad, paneb see nii mõnegi imestusest ahhetama.

Kirss jäi üle ja peet silma

See, et sidrun, tšilli, ingver, karri, küüslauk ja mädarõigas moosipotti rändavad, on Aime köögis tavaline. Või et kirsi kõrval võtab koha sisse ei keegi muu kui … peet. Möödunud aastal sai daam selle moosi eest Olustvereski kangesti, kohe eripreemia vääriliselt kiita. Kui Aimelt küsida, millistel kaalutlustel selline kooslus üldse sündis, kõlab vastuseks, et kirssi jäi lihtsalt üle ja peet silma. Ega rohkemat polegi andekal kokal vaja. Kuna tegu on sutsu hapukama moosiga, passivat see Aime sõnul imeliselt grillvorsti ning liha kõrvale.

Kuid kirsi-punapeedimoos pole kaugeltki ainus põnev sümbioos, mis selle pere põske ja kingikottidesse jõudnud. Näiteks mahtusid moosipurki, millel nimeks Jahimehe Unistus, kenasti kokku alõtša, õun, sibul, küüslauk ja suvikõrvits. Ja ega õuna-lodjapuumooski teab, mis igav versioon ole.

Aime ütleb, et tegelikult on see metsikult kasvav põõsaline talle juba lapsepõlvest vana tuttav, kuid toona manitses isa neid marju mitte mingil juhul sööma – need olevat puhta mürgised. Praeguseks on Aime aga veendunud, et tegelikult ei tee need suured punased iludused miskit kurja. Vastupidi, maitselt õrnalt kultuurpihlakat meenutavad marjad passivad imeliselt hoidistesse. Aime siiski hoiatab, et pikemal seismisel kipub selle mõnusalt mõrkjas mekk väheke kaduma.

Abivalmis kanad

Päris kapsast ja kaalikast pole Aime veel moosi keetnud, need on siiani hoidisteks läinud. Kuid kui Aime seniseid katsetusi vaagida, siis kaugel seegi aeg on. Seda enam, et möödunud aastatel sai juurikatega ots juba lahti tehtud. Tõsi, tänavu jäävad porgandi-astelpaju- ja porgandi-sidrunimoosid tegemata, sest porgandil oli nende kandis kasin aasta.

Kuid Aimel jagub kätt ka soolase peale – näiteks pärjati sellel aastal tema porgandi, sibula, paprika, aedoa, tilli, kurgi ja tomatipasta kombinatsioon, tuntud ka kui imemaitsev letšo, Olustveres kolmanda kohaga. Samas tunnistab naine, et ega letšoga võib kergesti ka nihu minna. Vaatamata hoiatavale sõnale otsustas ta kord ka rohelise herne sisse pista. Tagantjärele tunnistab Aime, et see oli küll nüüd vale lüke – purgid püsisid vaid paar nädalat ja hukas see partii, kokku seitse liitrit, oligi. Aime ütleb, et päris raisku maitsev letšo siiski ei läinud – kanad aitasid.

Mida täpselt teha, et endagi sahvrisse see imemaitsev pirnimoos saada, vaata juba siit.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada,
kirjuta sellest retseptid@d-kokaraamat.ee.

Jaga
Kommentaarid