Nii mõnedki meist mäletavad – kes kirkamalt, kes vähem – suviseid ekspeditsioone maale vanaema juurde. Sealne kohustuslik programm võis küll varieeruda, sõltudes paljuski sellest, kui suure „maavanaemaga“ tegu oli, kuid pannkoogid moosiga ei puudunud vast üheltki köögilaualt. Kuid õnneks mahub klassika sekka pisut punkigi, mida marmelaad peekoniga kahtlemata on.

Moodsal ajal sobib kõik kõigega, kuniks sisikond suudab kogu pillerkaare tõrgeteta ära seedida. Kuid vaatamata sellele tundus Uulitsa peakokale ligi kolm aastat tagasi, et päris maasikamoosi pole vast mõtet burgeri vahele määrida. Nii otsustaski Mario Pärn pärast paari katset, et nii juhtugu hoopis vürtsika mustasõstramarmelaadiga.

Eks omajagu rolli mängis selles ka juhus. Nimelt on toidukohal kindel veendumus eelkõige kohalikku ja hooajalist pakkuda ning et juhtumisi juhtus avamine just sügise kanti sattuma, polnudki mustal sõstral väga valida. Mario leiab, et tegelikult oli see kombinatsioon ka omamoodi loogiline, sest nii must sõstar kui ka veiseliha on tumedad maitsed, mistõttu passivad nad kenasti omavahel kokku.

Milleks vesi, kui moosi saab ka Coca-Colaga keeta!
Foto: Lauri Laan

Moosist ilmajäämise retsept

Mario ütleb, et lapsepõlves sai seda moositegu küll kõrvalt nähtud, kuid enda esimesed katsetused jäävad siiski aega, kui sai kokapõll ette seotud. Kuid et seda vaaritamist on siin juba aegade algusest tehtud, on oskus nüüdseks vast iga eestlase DNA-sse talletunud.

Samas tunnistab Mario, et eks esimeste katsetamiste käigus sai potijagu kõrbenud kraamigi ära visatud. Nii soovitabki mees potil mõõduka hoolega silma peal hoida ja tuli targu vaikseks keerata, sest: „Muidu oled oma moosist ilma!“ Lisaks kipub kraam potis mõnuga pidu panema, mistõttu võib pikemalt tiirult tagasi tulles köögis uus, kahtlaselt palju moosipritsmeid meenutav dekoor ees oodata.

Mario kasutab vee asemel vedelikuna punast veini, kuid sama hästi võib selleks olla midagi muud. Nagu ta ise ütleb – veest konjakini, ole vaid mees ja vali oma lemmik. Isegi Coca-Colaga on marmelaadi tehtud. Kukkus teine täitsa hea, selline kergelt karamellise noodiga välja.

Milleks vesi, kui moosi saab ka Coca-Colaga keeta!
Foto: Lauri Laan

Kiiduväärt abimees

Kuna moosisuhkur keeb tavalisest valgest kiiremini paksuks, kiirendades nõnda protsessi, kasutab Mario mõlemat pooleks. Moosisuhkrul on tegelikult teinegi kuldaväärt omadus – see ei lase valgel suhkrul kiirelt põhja vajuda ja nii ei pääse kogu kupatus nõnda kärmelt kõrbema. „Eks see moosisuhkur ole üks tore abimees,“ võtab ta teema konkreetselt kokku.

Marmelaadil tuleb lasta oma tubli 30–40 minutit potis toimetada, ise aeg-ajalt ikka segades. Seda olevat kohe silmaga näha, kui vedelik hakkab siirupi mõõtu võtma. Alguses on mass sutsu vedelam, kuid jahtudes hakkab suhkur tahenema, võttes märksa tihkema oleku. Mario ütlebki, et selle õige momendi tabamine, millal pott tulelt tõsta, ongi marmelaadi puhul kõige keerulisem osa.

Kes tahaks isegi just grillilt tulnud lihale seda vürtsikat, kergelt tüümiani noote viskavat mustasõstramarmelaadi peale pintseldada, leiab retsepti ühes juhistega siit.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada,
kirjuta sellest retseptid@d-kokaraamat.ee.

Oma Maitse