Kuid et söök on püha, eriti veel enda vaaritatud, ei andnud Anneli alla. Midagi annab ju alati teha! Ei hoidnud noort daami seegi tagasi, et toona ei teadnud ta moosikeetmisest suurt midagi. Anneli tunnistab tagantjärele, et eks neid üllatavaid momente ja maitseid ikka jagus. Nii positiivseid kui ka neid, mida edaspidi targu teisiti teha. Kõnealune mõru metsmaasikamoos sai muide metsvaarikate abil päästetud. Kooslus, millest sündis selle pere üks lemmikuid.

Pudrule vedelamat, koogile tummisemat

Moosi süüakse Anneli peres hoolega. Pea iga päev jõuab lauale midagi, mille hulka või peale see passib. Kui jutt läheb suhkrule, ütleb Anneli, et see ei pea sugugi alati spetsiaalne moosisuhkur olema.

Anneli Anijärv (paremal) koos oma hea sõbra Viivika Sarvega

Teadupärast hoiab moosisuhkur purgid hallitusplekkidest pikalt priid. Kuid enam pole ju seda muret, et neid saab üksnes sauna taga tiigi ääres pesta. Olud ja vahendid on sootuks teised kui siis, mil Anneli oma moosikarjääri alustas. Nõnda seda moosisuhkrut enam väga ei kulugi.

Iseküsimus on siis, kui eelistatakse pisut tihkemat kraami. Siis ei saa moosisuhkrust üle ega ümber. Kui pudru puhul pole erilist vahet, on see marjakate pisut vedelam või mitte, siis koogile ihkaks ikka pigem paksemat kihti peale ning vahele.

Nii need suhkruteemalised otsused seal pliita ääres spontaanselt sünnivadki. Nagu ta ise ütleb, eelkõige tuleb ikka oma vaistu usaldada. Kuid eks pisut sõltub ka marjast. Näiteks mestmaasikale ja -vaarikale viskab Anneli ka moosisuhkrut sisse, metsmustikale aga mitte.

Kuigi Anneli peab end vana kooli inimeseks, kes külmutatud moosist ülearu lugu ei pea, sünnib tema köögis moos nendestki sügavkülma toppama jäänud marjalõppudest, mis tütred on talle koju kätte toonud. Kõik potti, ja maitsev keedumoos missugune!

Olustvere moosikool

Anneli mainib, et oma jagu julgust ja ideid, mida katsetada, on toonud ka Olustvere moosimessil kogetu. Vahel ei tule ise lihtsalt selle pealegi, millest kõigest annab moosi kokku keeta.

Muide oma esimesele messile ligi kümme aastat tagasi jõudis Anneli suuresti tänu külavanema ärgitusele. Sealt alates on Tuhalaane küla moosiaktivistid ikka oma külamajas kokku saanud, et esmalt sõjaplaani pidada ning seejärel pärast messi koos külarahvaga moosimaailma põnevamaid maitseid proovida. Ise vaikselt salamisi lootes, et ehk õnnestub nõnda teisigi, eelkõige nooremaid, moositeo juurde tagasi meelitada. Sest ega oma tehtud kraami vastu ikka naljalt saa!

Kui asi käpas, pole moositegu kaugeltki keeruline kunst. Tule vaata siit, kuidas valmib külluslik aedvaarika-metsmaasikamoos.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada,
kirjuta sellest retseptid@d-kokaraamat.ee.

Jaga
Kommentaarid