Mari Leover Kõrveküla maanaiste seltsist Miina keetis moosi hapuoblikatest ja suhkrust ning võitis selle hapoosi-nimelise tootega Olustvere hoidistemessil magusate hoidiste konkursil esikoha.

Teid kutsutakse Kõrveküla naisseltsi Miina esimoosikeetjaks. Kui palju võib olla erinevaid moose, mida olete keetnud ja maitsnud?
Ma vist pean pisut tausta avama, et ei tekiks valet kuvandit, nagu oleksin mingi fanaatiline hoidistaja. Ma ei tee rohkem süüa või hoidiseid, kui igas Eesti peres või vähemalt maaperes tehakse. See hoidistega tegelemise värk on tekkinud peamiselt viimasel kolmel aastal seoses Miina seltsiga ja Olustveres käimisega, aga see ei tähenda, et ma kogu aeg pliidi taga moosi keedan, silmad säramas.
Ma ei ole tegelikult moosikeetja, teen üht ja teist, aga kuna Olustvere messil hakkas meie seltsil hästi minema, siis tekkis ka suurem hasart. Eelmisel aastal sain soolase hoidise kategoorias esimese ja teise koha ning magusa hoidise eest Maalehe eriauhinna. No ja neist auhindadest tulenevalt on meil nüüd probleem, millega järgmisele konkursile minna. Aasta otsa on aega mõelda, mida uut järgmisel aastal sinna pakkuda.
Seega võib seda Miina seltsi teeneks lugeda, et olen nüüd hoidistamise peale sattunud ja sellest natuke rohkem huvitunud kui võib-olla keegi teine. Elame tütre perega siin lähestikku ja mina nagu keskmine Eesti vanaema ikka valmistan ka nende perele talveks varud. Teen just nii palju, kui ära süüakse, ja seda ei ole palju. Miina seltsi üks üllas eesmärk on muu hulgas see, et nooredki hoidistamisega tegeleks.

Mari Leover Olustvere laadal.

Millega te seltsis veel tegelete ja kui palju seal rahvast koos käib?
Selts on asutatud 2000. aastal, nii et äsja oli 18. sünnipäev. Meil on 40 liiget, aktiivne osa on ikka väiksem, aga suurtele üritustele tuleb jälle rohkem rahvast kohale. Toimuvad jõululaadad, tegime ka kalapüügivõistluse ja aitasime jaanipäeva tähistada. Kohvikute päev läks väga korda, seitse majapidamist avas oma hoovid ja uksed. On käsitöötoad, õpitoad ja üldse asjad, mida kogukond peab vajalikuks. Kui keegi on midagi kusagil õppinud, saab ta oma teadmisi ja oskusi teistele edasi anda. Meie liikmete vanus on paarikümnest aastast kuni sügava pensionieani, nagu minu kohta võib öelda. Kultuurimaja Kõrvekülas ei ole, tegutseme lasteaia antud kahes toas. Nii tore on, kui tulevad ka vaprad noored emad lastega, keda saame omaette tuppa mängima panna. Ja isad käivad ka teinekord kaasas. Üks suur asi, mida oleme aastaid teinud, on käsitöökaardid, mida vald saadab õnnitlustega alates kuuekümnendast sünnipäevast.

Kui tulla nüüd selle võitnud moosi juurde, siis hapuoblikad ja suhkur koos moosiks keeta on siiski üsna tavatu tegemine.
Hapuoblikaga on selline lugu, et hapuoblika kasvatasin ma peenral ise. Suvi oli kuiv ja saak väike, nii et keetsin ühe retsepti järgi neli laari, et konkursiks vajalikku kogust kätte saada. See läheb keetes ikka kohutavalt kokku. Muidugi oleks võinud turult ka kümme kilo hapuoblikaid osta, aga tahtsin ikka omadest teha. Need neli portsu võistluse jaoks tegin kõik ühtemoodi, oblikamassi ja suhkrut üks ühele, sest ma poleks tohtinud retsepti muuta. Ma ütleks, et minu jaoks on see natuke liiga magus ja kuna sügise poole hakkas vihma sadama ning oblikad hakkasid uuesti kasvama, siis tegin ühe moositeo palju vähema suhkruga ja see maitses mulle rohkem.

Aga ometi saite selle magusa hahuoblikamoosiga esikoha.
Eks me ole ka isekeskis arutanud, miks meie asjad on Olustveres nii hästi peale läinud, ja leidnud, et kindlasti on üks põhjus see, et need retseptid on väga lihtsad. Ei ole midagi enneolematut, aga on kuidagi ikkagi teise nurga alt. Ikka selline hapuoblika järelmaitse jääb ka ja välja näeb omapärane. Vau-efekti tekitas see moos. Inimesed ütlesid, et oi jummel, mul on neid oblikaid kodus küll ja ma olen kõik need kõik sõnnikuhunnikusse visanud, nüüd keedan moosiks.

Hapuoblikatest võiks keeta ka ju täiesti teistsuguse moosi, kui teie tegite?
Jaa, muidugi. Sinna võib lisada mida iganes, võib-olla sidrunit, aga võib teha ka soolase lihale peale määrimiseks. Lihtsalt katsetada tuleb.

Kas teil vahel midagi untsu ka läheb?
Läheb ikka teinekord, kui teed midagi esimest korda ega tea kõiki ohte. Viimane untsuminek oli see, et tahtsin Olustveresse kaasa võtta ka ühte hapendatud asja ja siis juhtus niisugune lugu, et oleksin pidanud jätma paprika poolikud kaunad, aga ma lõikasin kitsad ribad ja sain õppetunni, sest need ribad hapnesid plödiks ja ma viskasin kõik minema. Igal perenaisel juhtub vahel nii.

Kas teil on ka omad testijad, kes ütlevad, mis maitseaineid lisada või et see ei lähe mitte?
Kuna ma elan tütre perega hästi lähestikku, siis nemad on ka esimesed, kes maitsta saavad. Suurem rahvahulk, kes hindavad, on ikkagi Miina seltsi rahvas. Me saame nädalas korra kokku ja olen nüüd alati üritanud midagi kaasa võtta, mitte ainult hoidiseid, vaid tavaliselt on kaasas salat, mingitest juurikatest tehtud või igatahes natuke teistmoodi, mitte päris tavaline.

Kui palju teil kodus hoidiseid on? Mitu ruutmeetrit keldris nende all on?
Ma kohe mõtlen... Võib-olla mingi neli ruutmeetrit, kurgid ja kõik muud erinevad asjad kokku. Mul on oma kurgiretseptid, mis me oleme laste peal ära proovinud. On korralikku hapukurki ja vähem haput. Moosidest teen ma kõige rohkem õunamoosi. Meil kasvab õues vana Antonovka ja neist õuntest saab kõige parema moosi. Väga puhas maitse. Ma teen kahtemoodi õunamoosi. Esiteks suhkruga, mida võib kohe koogi peale panna ja kaneeli peale raputada või siis teha keedukreemikooke. Kusjuures õunad tuleb keeta koos koorega, siis tuleb palju parem maitse. Väiksed tükid koos koorega on moosi sees. Suhkruta õunamoos on nagu püree, aetud läbi sõela. Pihutäis koort ja seemneid jääb sõelale, aga nad on ikkagi andnud maitse. Sinna võib panna juurde sidrunikoort, mustikat, pohla või jõhvikat. Kui segada see hapu õunamoos majoneesiga pooleks, on see väga hea soolase toidu juurde.

Kuidas sünnivad uued retseptid, nagu hapoos?
Nii andekas ma ei ole, et istun laua taha ja hakkan uut retsepti välja mõtlema. Alati tekib küsimus, mis hetkest on retsept uus ja millal on see vana retsepti teisendus. Ma arvan, et peaaegu kõik asjad siin maailmas on ära proovitud. Tuleb lihtsalt lahtiste silmadega ja uudisihimulikult ringi käia. Ma olen loomulikult ka toiduajakirju ja kokaraamatuid lugenud. Teinekord keegi räägib, et tegi või kuulis midagi huvitavat. Üldjuhul on ikkagi sedamoodi, et kusagilt saadud retsepti kohandan ma enda maitsele.
Hapuoblikamoosi saamisloo kohta mäletan, et lugesin mingist venekeelsest ajakirjast, kuidas üks ema rääkis, et tema lapsele hirmsasti meeldib hapuoblikamoos. Ma mõtlesin, et huvitav, peaks proovima. Selle moosi retsepti ei ole ma aga kusagil näinud, nii et hakkasin ise katsetama.

Mari Leoveri hapoosi retsepti leiad SIIT.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada, kirjuta sellest

retseptid@d-kokaraamat.ee.

Oma Maitse