PUUST JA PUNASEKS | Lugu sellest, kuidas vennad Smirnovid viinast maailmanapsu tegid
Võimatu on tagantjärele öelda, kes ja kus täpselt esimesena viina valmistas. Esmaavastaja aule pretendeerivad nii Venemaa kui Poola, ent pole sugugi välistatud, et viinapõletamise oskus liikus hoopis Euroopa lõunaosast Saksamaa kaudu mööda hansateid ida ning põhja poole. Igal juhul osutus see nii tulusaks tegevuseks, et varsti tossas väike viinaköök pea igas Poola, Preisi- ja Baltimaa mõisas. Liigset aega ega raha talumatsidele aetava viina peale ei raisatud. Seda müüdi mõisale kuuluvates kõrtsides, mõisasaksad ise jõid samal ajal peenemaid jooke, vahendab Prike.ee.
Saksamaal öeldi meil viinaks või tuliveeks kutsutud napsi kohta gebrannte wasser, mõnel pool ka branntwein või weingeist, Poolas gorzale wino või wodetczka, Ukrainas harjache vyno ning Venemaal hlebnoje vino, mis viitavad üsna üksmeelselt veele, (leiva-)viljale või veinile ja põletamisele.
1818. aastat peetakse valge viina ja maailmakuulsa kaubamärgi sünniaastaks, just siis panid pärisorjadest vennad Aleksejevitšid Moskvas püsti oma alkoholiäri. Mõne aja pärast ostsid nad end viina pealt teenitud rahaga vabaks ning võtsid perekonnanime Smirnov. Pool sajandit hiljem rajas Pjotr Smirnov oma sõltumatu äri ning hakkas viina filtreerima läbi puusöe. Tulemus oli hämmastav ja võrreldes teiste tollaste viinadega selge nagu vesi. Umbes samal ajal, seega tükk aega hiljem kui jook ise, ilmus venelaste igapäevasesse keelepruuki ka selle praegune nimetus vodka. 1886. a ülendati Smirnovi vodka tsaari ametlikuks õukonnaviinaks. Muu maailma valitsev seltskond eelistas endiselt brändit, viskit või rummi juua.
Oktoobrirevolutsioon lõpetas Smirnovide tegevuse Venemaal – tehas natsionaliseeriti ning kõik tootmisprotsessi saladused emigreerusid koos pereliikmetega välismaale. Retseptid ja õigus nimekasutusele tegid esmalt väikese vahepeatuse Euroopas, kus Smirnov muutus prantsusepäraseks Smirnoffiks ning rändasid edasi Ameerikasse.
Õiguse toota ja müüa Smirnoffi viina Ameerikas omandas 1933. a keegi ärimees Kunett. Paraku joodi kuiva seaduse kammitsaist vabanenud jänkimaal esialgu parema meelega siiski viskit ja muid jooke. Vene viina edasist käekäiku sel kõigi võimaluste maal kirjeldavad allpool asjaosalised ise.
Teoreetiliselt saaks viina kääritada mistahes orgaanilisest lähteainest, kuid harilikult on selleks siiski teravili (nisu, rukis, oder, mais, riis), vahel ka kartul, suhkrupeet vms. Toorainest valmistatakse kõigepealt meski, mis kääritatakse ja seejärel destilleeritakse.
Meskile lisatav pärm käivitab käärimise, mis lakkab niipea, kui alkoholi kogus tõuseb üle teatud piiri või saab suhkur otsa või on temperatuur käärimiseks liiga madal. Puhta etanooli saamiseks tuleb käärinud segu destilleerida ning rektifitseerida, st aurustamise teel lahutada ja puhastada. Protsessi aluseks on vedelike keemistemperatuuride erinevus. Maksimaalselt puhta 96% etanooli saamiseks tuleb piiritust korduvalt destilleerida. Madalamate alkoholide ja nn puskariõlide kõrvaldamiseks destillaadist kasutatakse tänapäeval erinevaid filtreerimismeetodeid, mis võimaldavad piirituse nii neutraalseks muuta, et keemilise analüüsita on selle lähteainet või päritolu võimatu määrata.
Puhastatud piiritus segatakse järk-järgult lisatava veega sobivasse joomiskangusesse.
Harilikult ulatub see 40%, kuid müüakse ka kangemat viina. Lisatava vee kvaliteeti peetakse piirituse lähteainest ja päritolust olulisemaks. Mõnel pool kasutatakse selleks ökoloogiliselt puhast kõrgliustike vett, Smirnoffile aga lisatakse tavalist demineraliseeritud vett. Veega segatud toidupiiritus filtreeritakse kõrgel temperatuuril läbi metalltankides oleva puusöe, teemanditolmu vm materjali, mis absorbeerib kõik ebasoovitavad kõrvalmaitsed ja lõhnad.
Nagu eesti keeles kenasti öeldakse, tuleb viina visata, juua võib õlut. Meil võetaksegi viina sageli puhtalt. Niisugusel juhul serveeritakse seda madalal temperatuuril (+3…+6 °C), jahutatud ja härmakihiga kaetud klaasidesse valatult. Sügavkülmutamine pole soovitav, selle toimel võivad taanduda antud viinale iseloomulikud maitse- ja lõhnaomadused.
Viin on ka paljude segujookide asendamatu baaskomponent. Maailmaklassikasse kuuluvad sellised kokteilid nagu:
- Vodka Martini, mille muutis surematuks agent 007, Tema Majesteedi parim spioon James Bond, kes tellis seda raputatult, mitte segatult
- Godmother, mis koosneb viinast ja Amarettost ning jääst
- Bloody Mary – pipraga maitsestatud tomatimahla ja viina segu, mis oli Marilyn Monroe lemmikjook
- Screwdriver, mis sai nime selle järgi, et lusika puudusel segati see läbi käeulatuses olnud kruvikeerajaga, on lihtne apelsinimahlaga pikendatud viin.
