Miguel Torres: mida sügavamad juured, seda parem vein

Hispaania suurim veinimaja Torres tähistab peagi 150. tegutsemisaastat. Endiselt Torrese perekonna omanduses oleva ettevõtte juhiks on nüüd juba viienda põlvkonna esindaja Miguel Torres Maczassek.

„Poisikesena lippasin kord veinikeldrisse tühja pudeliga ja palusin, et see täidetaks. Veinimeister pani sinna viinamarjamahla. Koju minnes mõtlesin, et küll see vein on ikka hea jook!“ meenutab oma esimest veinielamust Miguel Torres.

Torres usub, et veiniaias üles kasvanuna on kogu protsessi lihtsam mõista, sest suhe keskkonna ja viinamarjadega on olemas. „Minu lapsed Carolina (9), Andrea (7) ja Miguel (5) on küll veel väikesed, aga isana on mul kohustus näidata neile veinimaailma. Küll hiljem selgub, kas neil on üldse huvi.“

Kelle veini sa jood?

Torrese veinimaja asub Kataloonias Barcelona lähedal Vilafranca del Penedèsis, kus Torreste suguvõsa on viinamarju kasvatanud juba sajandeid. Miguel Torres märgib, et hea vein saab sündida vaid siis, kui lasta paigal ja viinamarjaaedadel kõneleda. Kuid piirkonnast tähtsamad on inimesed, kes veini valmistavad. Perefirmas on see midagi väga isiklikku: „Kui su nimi on etiketil, mõtled igal õhtul enne uinumist, kas sa teed ikkagi parimat veini. Ja juba hommikuks on sul ideed, mida teisiti teha.“

Nagu tahame teada, kus on kasvanud meie toit, muutub järjest olulisemaks ka veini päritolu. „Mida rohkem sa tootja kohta tead, seda parema veini saad,“ kinnitab Torres. „Masstoodangu asemel tasuks eelistada perefirmade veine, sest perekond peab mõtlema pikema perspektiivi, mitte kiire kasumi peale.“

Maailma juhtiv veinibränd

Torres on pälvinud hulgaliselt mitmesuguseid auhindu ja tunnustust iseäranis just rohelise mõtteviisi eest. Kolmel korral on veiniala profid valinud Torrese maailma hinnatuimaks veinibrändiks (2014. , 2015. ja 2017. a).

„Olen uhke kogu selle töö üle. Kui Torrese veinimaja alustas, polnud Kataloonia nii kuulus regioon kui Bordeaux, nii et iga töötaja – sageli perede ja põlvkondade kaupa – on kõvasti vaeva näinud. Ent ei saa jääda loorberitele puhkama,“ ütleb härra Torres tagasihoidlikult. „Igal veinivalmistajal on kuklas teadmine, et täiuslik vein on veel ikka tegemata. Isegi kui see on võimatu, loodame seda iga saagikoristuse ajal.“

Minevikust leitud tulevik

Veinitööstuse suurim väljakutse on kliima soojenemine. „Viinamarjad valmivad üha varem, mistõttu kaob nende happesus,“ selgitab veinimaja juht. „Poleks iial osanud arvata, et lahendus võib tulla meie vanade viinamarjasortide projektist.“

Nimelt hakati 1980ndatel uurima, kas on ehk mõni sort säilinud pärast hävitustööd, kui 19. sajandil saabus Ameerikast juuretäi phylloxera.

„Isa pani ajalehte kuulutused, et kõik annaksid teada, kui nad ei ole mõnes sordis kindlad. Enamasti olid need meile tuttavad Tempranillo või Garnacha. Ülejäänute puhul uurisime taimerakkude DNA-d teadaolevate viinamarjadega. 50 leitust kuus on suure veinipotentsiaaliga sordid. Kui neil on tulevikku, siis suuremat panust Kataloonia viinamarjakasvatusse ei oskakski me tahta.“