Terminoloogiliselt saab veiniks nimetada igat marjast või puuviljast pressitud mahlafermenti, millel kraade tosin ja selle ümber. Maailm tunneb aga veinina siiski viinamarjadest ekstraheeritud vedelikust pärmi kaasabil loodud imetabaseid jooke. Kas sõnapaar „Eesti vein” on aga tegelikult ka nali?

Kodused õuna-, pirni- ja marjaveinid on huvitav käeharjutus ning neil kindlasti on olemas oma nišš ja äärmiselt oluline koht peolaual. Muidugi on need ka lõbus lisand menüüle – ikkagi oma tehtud vein –, kuid klassikalise veinina need siiski arvesse ei lähe. Loomulikult on meil ka veinitootjaid, kellest tuntuim on Põltsamaal asuv tehas, mille lossiveine pudeldatakse juba aastakümneid. Reaalsus on see, et põltsamaalased võiksid oma energia suunata aga tehase imeliste dessertveinide arendamisse ja maailmakaardile viimisse. Unustage sõstraveinid, need on ummik.

Samas on äärmiselt võimsa renessansina tulnud turule nii-öelda kangestatud veinid, mille tase on ääretult kõrge ja areneb aina edasi. Tean veiniarmastajaid, kes jälestavad seda magusa napsi maailma, kuid noored, kes on puutumata eelmiste aegade piiratud kaubavalikust, on leidnud neis napsides oma suuna. Miks mitte?

Maailma lühim nali? Eesti vein
Lähenemas on vabariigi siiani suurim juubel – Eesti saab 100 aastat vanaks. See on pidu, kus laual võiks olla ainult kohalik – meie maal kasvanu ja oma kätega valmistatu.Foto: Shutterstock

Mis on uut Eesti veinis?

Restorani Leib, Resto ja Aed sommeljee Kristjan Päeske vastab küsimusele, milline „Eesti vein” või sellelaadne naps on teda viimasel aastal enim üllatanud, et enim on hoopis üllatanud kohalike „veinide” keskmine kvaliteet, millega uued väiketootjate joogid turule saabuvad.

„Möödas on ajad, kus turgu alahinnati. Praegu näeme uute toodete puhul väga läbimõeldud terviklahendusi, alates maitsest kuni disainini. See on olnud väga tore üllatus,” mainib Päeske.

Kolleeg, nii veini- kui ka õllesommeljeena nime teinud Oskar Pihlik lisab, et aasta jooksul oli talle Eesti jookidest üllatus hoopis Moe humalanaps. „On hoopis viljast tehtud, aga ikkagi positiivne üllataja. Üllatas sellega, et on kange jook, kuhu on lisatud humalat väga heas tasakaalus. Üllatusi on olnud veel, aga see on minu jaoks ideena ja mõttena kõige suurem,” lisab Pihlik.

Lähenemas on vabariigi siiani suurim juubel – Eesti saab 100 aastat vanaks. See on pidu, kus laual võiks olla ainult kohalik – meie maal kasvanu ja oma kätega valmistatu. Purist minus ei taha lasta sellel päeval lauda burgunderit või mooselit, Uruguay liha ja Jäämere kala. Mida aga panna lauda?

Pihlik arvab, et kui kellelgi on veel juhuslikult alles Põltsamaa Kuldse 1992. aasta likööri, siis see oleks päris põnev jook, mida vabariigi 100. aastapäeval proovida.

„Kui sellist haruldust ei leidu, siis minu meelest võiks laual olla vein või õlu. Aga pigem vaatega, et selle joogi oleks teinud kas mõni oskuslik külamees/-naine või sugulane. Õppida ja kanda edasi tarkusi, mis on osa inimestega koos näinud mõlemat vabariiki. Eriti äge, kui on võimalus minna mõne sellise joogi maitsmise kaudu tagasi mineviku,” selgitab Pihlik.

Päeske lisab, et kes see ikka ennast kiidab, kui seda ise ei tee. „Ma usun siiralt, et meie Säde naps on suurepärane kaaslane kodumaisel pidupäeval. Oleme napsu tehnoloogiat oma restoranis viis aastat paika loksutanud. Möödunud aastal tõime väikese koguse napsu, mis kannab nime Säde, saadavale ka laiemale seltskonnale. Maitseid on kaks: pihlakas ja must sõstar. Mõlemad napsud olid Eesti eesistumise ametlikeks aperitiivideks,” räägib sommeljee.

Maailma lühim nali? Eesti vein
Foto: MorgueFile

Millisest joogist võiks saada Eesti oma?

„Eestis on kindlasti veel ruumi põnevatele puuviljaveinidele. Ootan väga, et koduseinte vahel oskusi kogunud meistrid julgemalt peale hakkaksid ning oma toodangut seadustada püüaksid. Kangema napsu poolelt oleks kindlasti soov ka kodumaise destilleerimisoskuse laiemaks seadustatud levikuks. Oleks ikka tore, kui saaksimegi oma külalistele Lõuna-Eestis põletatud Handsat pakkuda,” on Päeske EV100 soov.

Pihlik lisab, et kui Eestis oleks mingi hetk saada maailmatasemel jääveini, oleks see vägagi äge.

„Tänapäeval on Vana Maailma tuntud riikidel looduslikust ja klimaatilisest seisukohast seda stiili loomulikul moel keerukas valmistada. Kahjuks ei saa Eestigi hõisata korraliku suve ja talvega, just nende kahe ajaga aastas, mida mari vajaks heaks jääveiniks,” kommenteerib sommeljee.

////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////

KOV Tegus Tallinn ja Savisaare valimisliit valimispidu 15.10.2017
Foto: Andres Putting

Kristjan Markii, sommeljee

Milline Eesti vein või sellelaadne naps on sind viimasel aastal kõige enam üllatanud? Millega?

Minu jaoks oli kõige suurem üllatus 1986. aasta Põltsamaa Kuldne, mida õnnestus sügisel degusteerida. Õunavein seal sees oli kõike muud kui tavapärane – oksüdatsioon ja aeg olid muutnud magusa õunaveini sügavaks ning maitseküllaseks, selle iga sõõm oli elamus. Kahjuks ei ole seda enam kaubanduses saadaval, kuid see tõestab, et ka puuvilja- ja marjaveinidel (kui teha ausalt ja korralikult) on võimalik pikk eluiga ning arengupotentsiaal. Veel on üllatanud rabarberist ja ebaküdooniast tehtavad veinid, kas puhtalt või kombineerituna mõne teise puuvilja või marjaga, ning hoopis isikupärane oli salveiga segatud versioon. Üldiselt on marja- ja puuviljaveinid alahinnatud ning neid proovides võib meeldivalt üllatuda. Muidugi on üpris palju veel neid magusamaid, aga nende kõrvale on tekkinud ka piisavalt kuivi versioone.

Milline Eesti siider, vein või dessert peaks olema kindlasti 24. veebruaril EV100 laual? Miks?

See sõltub ikkagi eelkõige ürituse iseloomust ja menüüst. Kuna juba valikut on, siis leiab pea igaks olukorraks lahenduse. Kui võtta arvesse n-ö traditsioonilist menüüd, stiilis kiluleivad, heeringas jne, oleks ikkagi hea naps omal kohal. Heledamate linnu- ja sealiharoogade kõrvale leiab siidreid ja õllesid igas kujus ja vormis, et ka seal ei tohiks hätta jääda. Kui on menüüs juba tugevam ja tumedam liharoog, on valik väiksem, kuid mitte võimatu – kindlasti leiab sobiva jõulisema õlle või mõne kuiva ja täidlase marjaveini.

Kas on mõni Eestis tootmist võimaldav vein, mida pole veel olemas ja mida sa igatseksid? Mis see oleks?

Meie viinamarjakasvatajad võiksid ekperimenteerida vahuveinide valmistamisega. Meie tavapärane mure on, et viinamarjad ei küpse piisavalt, et valmistada klassikalisi veine. Vahuveinide valmistamisel on võimalus neid aga päris kenasti ära kasutada. Ka roosa veini valmistamine oleks täitsa mõeldav. Marja- ja puuviljaveinide ning siidrite-õllede osas on meil julgeid, pealehakkajaid joogimeistreid juba mitmeid. Soovin neile kõigile pealehakkamist katsetada ja julgust eristuda.

////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////

Alkohol
Foto: Ilmar Saabas

Urvo Ugandi, Liviko sommeljee

Liviko sommeljeena soovitan EV100 lauale patriootlikumat meeleolu looma kindlasti kuulsaimat Eesti likööri maailmas: Vana Tallinna. Ühtlasi Eesti tuntuimat ja usaldusväärseimat kvaliteetviina Viru Valget, kes on tähtpäeva tähistamiseks turule toonud spetsiaalsed sünnipäevasarja napsud: Viru Valge „Rukkilille peenviina” ja Vana Tallinna „Eesti 100”. Samuti vääristab kergema joogina rahvuslikku peolauda kohalikust toorainest valmistatud Jaanihanso kuiv siider.

Meie geograafilist paiknemist arvesse võttes peame paraku klassikalisest veini baasmaterjalist – viinamarjadest – veidi mööda vaatama, sest põhjamaine suvi on küll ilus ja valge, aga klassikaliste viinamarjasortide kasvatamiseks paganama üürike. Seetõttu panustaksin pigem sõstardele, olenemata marjade värvist. Punast ja musta värvi marjad sobivad ehk veini kvaliteeti silmas pidades oma happelise iseloomu poolest tooraineks veidi paremini.

Arvan, et eelkõige lühikesele suvele mõeldes võiks tuunida sõstraveini lõppmaitset erinevate ürditõmmistega. Miks mitte hakata Eestis kodumaistest sõstardest aromatiseeritud veine ehk vermuteid tootma?

Maitsed.ee